Tuul puhub palved ilma peale

Ida ja lääne inimese elu on väga erinev, arvab laama Sangyas: tema kodumaal on inimesed hingelt vabamad. Foto: Erakogu

Neljapäeva õhtul Endla teatris toimuva Tiibeti munkade kontserdi peakorraldaja laama Sangyas sattus Eestisse esimest korda kümme aastat tagasi ja on nüüdseks esmapilgul veidra lääne eluga harjunud.

Kontsert, mille raames Tserkarmo mungad Eestisse jõuavad, on heategevuslik. Korjatud raha läheb munkade kodukloostri taastamiseks ja uue ehitamiseks. Klooster on 400-500 aasta vanune ja laguneb nii väljast kui seest. Katuski vajab remonti. “Kloostrit pole kunagi remonditud. Juba tuleb vesi 200 aasta vanustesse maalidesse,” märgib laama Sangyas kurvastusega.

Peale selle on munkadel kavas toetada üle 65aastasi munki. “Tahame kindlustada neile toidu ja proovime leida toa kloostri lähedal,” räägib laama. Samuti soovitakse välja õpetada uus generatsioon munki-nunni. “Plaanis on ehitada kool, et neile haridust anda.”

Elu mägedes

Laama lapsepõlv möödus tuhandete kilomeetrite kõrgusel Himaalaja külakeses: Sangyas on pärit Tiibeti budistlikust Ladakhi piirkonnast, mis praegu kuulub Indiale. “Me oleme õnnelikud, et kuulume Indiale, sest nii kehtivad meil India, mitte Hiina seadused,” selgitab Sangyas.

Piirkonnas on kasutusel Tiibeti astroloogia, meditsiin, arhitektuur, seal tunnistatakse Tiibeti filosoofiat ja ajalugu. Riietumine, söömine, pulma- ja matusekombed - kõik on Tiibeti omad. “Ainult et tiibetlased näevad välja nagu hiinlased, meie aga oleme araablaste moodi,” kinnitab Sangyas.

Peale budistide elab Ladakhis moslemeid. Kuidas eristada moslemite eluaset budistlikust kodust? “Budistliku kodu katusel plagisevad värvilised palvelipud,” selgitab Sangyas. Palvelippudel on palju tähendusi. Kõige olulisem neist see, et nad toovad õnne. Kohalikud vaimud kaitsevad lippudega maja.

“Palvelippudele on trükitud Buddha õpetused. Uskumus räägib, et tuul puhub palved ja head soovid igasse ilmakaarde laiali ja need muudavad selle koha paremaks, puhtamaks ja õnnelikumaks,” lisab Pärnu kontserdi üks korraldajaid Silva Soobik.

Vaimne kuld

Aga mismoodi sai käredavoolulise jõe kallastel mänginud poisist tatraputru armastav munk? Kloostrisse sattus Sangyas üheksa-aastaselt vanemate soovil. “Mu isa oli väga usklik. Tal oli oma guru, kes võttis mu kätele, vaatas mind ja ütles, et olin eelmises elus joogi ja pean kloostrisse minema, et olla kasulik teistele. Nii et see polnud minu valik,” nendib laama.

Sangyas tunnistab, et ei tahtnud mungaks hakata ja igatses ema. “Ühel päeval põgenesin ja jäin koju kaheks aastaks,” mainib ta.

Õde ja vend olid õnnelikud, aga ema-isa tema sooviga ei leppinud ja tahtsid, et pojast saaks just munk. Nii läkski, kui Sangyas kohtas oma guru. Esimese sammuna tuli läbi teha kolmeaastane eralduslaager, mis on mõeldud vaimu puhastamiseks.

“Eralduslaager on mõeldud selleks, et vabaneda oma negatiivsest karmast,” selgitab laama. “Kui sul on kuld ja sa ei puhasta seda mitu aastat, muutub kuld mustaks. Sama on meie vaimuga. Peame seda puhastama egost ja armukadedusest,” kinnitab Sangyas ja võrdleb laagrit relvaga, millega võib tappa halva karma.

Sangyase kutsus Eestisse Kaido Soobik, ühtlasi oli see tema guru Chetšang Rinpotše soov. “Ma ei olnud huvitatud. Kus on Eesti? Mis on Eesti? Kes on Eesti?” kirjeldab laama oma tolleaegseid tundeid.

Sangyas usub, et eralduslaagrita poleks ta suutnud siin elada. Sangyas jutustab, kuidas üks ta Eestisse saadetud sõpradest siit kolme kuu järel põgenes, väites, et see pole koht elamiseks.

Räägivad kasside ja koertega

“See, et suvel on siin päev pikk ja talvel lühike, ajas mind hulluks. Talvel polnud üldse päikest. Kuidas küll inimesed saavad päikeseta elada? Suvel pole ööd. Ma ei saa valges magada. Üritasin aknad kinni katta ja kui valgus ikka veel kuskilt sisse paistis, toppisin selle koha kinni,” meenutab laama oma kohanemisraskusi.

“Kui läksin tänavale mungarüüs, kõik vahtisid. Nad olid nagu hullud! Inimesed ei naerata, ei kõnele. Nad räägivad oma koerte ja kassidega. See oli imelik. Eesti toit: juust, hapukoor, tatrapuder, kohv – see oli kohutav,” lausub Sangyas ja lisab, et nüüd maitsevad need kõik talle väga.

Põhierinevuseks ida ja lääne inimeste vahel peab laama seda, et tema kodumaal on inimesed vabamad. “Lääne inimestel pole maad. Nad istuvad kontorites arvutite taga ja teenivad sellega raha. Arvuti on neile nagu põllumajandus ja karjakasvatus meile. Aga meie inimesed jalutavad põldudel, laulavad, tantsivad, mängivad üksteisega, naljatlevad, on palju rõõmu,” kõneleb Sangyas.

Põlluleminek on Tiibetis nagu suur pidu. Siin on inimesed aga pidevalt stressi tekitavates kontorites ja paljud pole pärast tööpäevagi õnnelikud, viivad hoopis mured koju kaasa. See kõik aga mõjutab peresuhteid. Tiibetis on vastuoksa: lahutust seal ei tunta.

Religiooni kohta arvab laama, et inimene parimates aastates seda ei vajagi. Igatsus religiooni järele tekib kõrges vanuses.