Siiruviiruline-kihiline Mongoolia ajalugu

Lenin on Ulaanbaatari kesklinnas, aga silma ei torka. Foto: Erakogu

Reisihuvilised dr Mari Järvelaid ja prof Peeter Järvelaid tuuritasid läinud talvel Mongoolias.

Üsna lähedal Tšingis-khaani memoriaalile asub Mongoolia ajaloomuuseum. Jõudsime sinna nädalavahetusel, mis jäi nädala kaugusele riigi sünnipäevast. Muuseumide nüüdisajastamine polnud veel aastaks 2010 Mongooliasse jõudnud. Tolle rahvusmuuseumi ekspositsioon meenutas 1970ndate museoloogia taset, mis tuttav meie omaaegsetest ajaloomuuseumidest.

Huvitav on see, et Tšingis-khaani memoriaali loomise semiootiline tähendus pole kandunud Ulaanbaataris riigi tähtsaima ajaloomuuseumi tasandile. Samuti ei saa Ulaanbaatari muuseumis väga palju lisateavet selle kohta, miks Tšingis-khaanist räägitakse maailmas kui aastatuhande inimesest. Aga selge on see, et muuseumide uuendamiseni mongolid kord jõuavad, sest paistab, et üha enam pannakse lootust turismile, seni küll suvisel ajal.

Et väikemees näeks maailma

Meie muuseumikülastuse tegid värvikaks paar seika. Leidsime väikse ekspositsiooni, kus tilluke viide parun Robert Roman Ungern-Sternbergile, kuid ega mongolid tema rolli väga hästi seleta. Või ehk saab järeldada seda, et meie Eestis näeme Ungern-Sternbergi osa vähemalt teatud kirjanike-ajaloolaste pilgu läbi ehk suuremana, kui kohalikud Mongoolias seda oma ajaloos tunnetavad?

Kuid värvikaks tegi muuseumikülastuse see, et nädalavahetusel oli siin lapsi, kes väga elurõõmsad ja suhtlemisaltid. Paistsime mongolite hulgas silma juba oma kasvuga ja üks väike poiss, kes ehk vaid kolmeaastane, tuli meid uudistama. Ühtlasi võttis näpust kinni ja näitas meile muuseumis asju, mis temale huvitavad tundusid.

Selle poisi silmas oli kindlasti andekuse säde, oleks tore, kui see väikemees saaks hea hariduse ja tal tekiks võimalus maailma näha. Ei tea, mis hõimust ta pärit on ...

Mongoolia ajaloomuuseumis on suur väljapanek, kus huviline saab päris hea ülevaate Mongoolia alal elavate hõimude rahvarõivastest. Kõik ei jää külalisele varasema ettevalmistuseta muidugi meelde.

Ka pole vähemalt Ulaanbaatari tänavapilt enam see, mille järgi oma muuseumist kogutud teadmisi kohalike rahvariiete ja hõimude kohta kinnistada.

Aga õnneks ikka satub Mongoolia pealinna tänavale inimesi, kes kannavad veel iidseid rahvarõivaid iga päev, pakkudes linna külalisele rõõmsat äratundmist.

Lastele, tudengitele ja peredele on Mongoolias sõbralikud muuseumihinnad ja see annab lootust, et väikemehest, kes end huvitavatele ajalooeksponaatidele viitas, saab kord suur ajaloolane, kes kirjutab selle kandi ajaloo niisama laias võrdluses, kui kord Tšingis-khaani sõjameeste jalg maailmas astus. Praegu on mongoli noortel võimalik neil aladel rahulikult rännata ja nii oma rahvale kui ülejäänutele seda kirja panna. Sellest võiks saada üks väga õpetlik lugu.

Muuseas, mongolite austus teeliste suhtes raiuti Tšingis-khaani ajal seadustesse. Need ainult ei kaitsnud teekäijaid näiteks röövimiste eest, vaid nägid ette kohustuse, et teel olijaga oldi kohustatud oma vett ja sööki jagama, sest valitseja teadis omast käest, mis on nälg-janu ja kui rasked tagajärjed võivad olla, kui ei saa teel olles abi.

Khaani memoriaal pealinna peaväljakul

1990ndatel toimus Mongoolias suur pööre rahvuslikus maailmapildis. Selle uuenduse juurde kuulus, et Ulaanbaatari lennujaam ristiti Tšingis-khaani-nimeliseks ja linna keskväljakule rajati seni seal olnud Suhbaatari memoriaali asemele Tšingis-khaani memoriaal.

Moskva satelliitriigi perioodil Tšingis-khaanist ilmselt ei vaikitud, aga ta ei saanud kuuluda väga suurte kangelaste hulka, sest see ei sobinud kokku Nõukogude Vene ajaloopildiga Venemaa ajaloost. Rahvuslikus Vene ajaloopildis pole jõutud Tšingis-khaani (mongolite-tatarlaste) valitsemisaja positiivsete külgede leidmiseni. Tšingis-khaani impeeriumi kui maailmariigi olemasolu ei sobinud sellesse pilti kuidagi.

Mongolitel on ajaloost oma haavad, sest nemad ei pidavat tänini meeleldi rääkima Hiina võimu all oleku perioodist, pigem ajast, kui Tšingis-khaani ja ta järglaste impeeriumile kuulus suurem osa tänapäeva maailmariigist Hiinast. Samal ajal ei sega see mongoleid just Hiinast palju kaupa sisse ostmast ega seda tarbimast. Tee, roheline söögilauale ja kanaliha tulevad mongolite söögilauale (vähemalt linnaelanikele) Hiinast, sest sealne toit maitseb kohalikele rohkem kui omamaine. Nii lihtne see ongi.

Semiootiliselt on Ulaanbaatari keskväljakul asuv Tšingis-khaani memoriaal üks huvitav rajatis. On tähelepanuväärne, et selle taha varjub Mongoolia valitsushoone kompleks (parlament). Kui kirjeldusele värve lisada, siis valitsuskompleksi ilusa metallaiaga piiratud ala lõpetab valitsuse haigla.

1990. aastatel Mongoolias kokkukukkunud ajaloopildi keskne tegelane oli kindlasti traagilise saatusega Suhbaatar, kellele omal ajal oli rajatud südalinna memoriaal-mausoleum. Mongolid oskavad rahulikult vaadata oma ajaloole ja tunnistavad, et ühel või teisel ajal otsuseid teha on keeruline olnud.

Likvideerides Ulaanbaatari südalinnas asunud, Moskva eeskujul rajatud mausoleumi, matsid nad väärika tseremooniaga seal lamanud ajaloolised isikud ja lahendasid sedasi ajaloo umbsõlme. Mongolid ei korrigeerinud oma ajaloopilti 1990ndatel ainult miitingute, elavate diskussioonide ja uute ajaloouurimustega, vaid nagu riiklikus ajaloomuuseumis eksponeeritud fotodelt näha ka ekskavaatoritega, mille abil nad kaotasid ühe memoriaali ja ehitasid asemele uue ja uhkema, pühendades selle Tšingis-khaanile (1162–1227).

Mongolid ei varjagi, et Tšingis-khaan oli meie kaasaja kohta väga julm valitseja, aga nemad näevad tema tegemistes pühamehe tunnuseid, sest nagu mis tahes suured asjad maailma ajaloos on Tšingis-khaani kahe aastakümne jooksul võimul olles tehtu ja samuti ta vahetute järglaste korda saadetu ilma soodsa aura olemasoluta tänapäeva inimesele raskesti mõistetav.

Kuid mongolid on oma hilisema ajaloo suhtes siiski teatud mõttes mõistvad ja tolerantsed, sest pealinna südakvartal kannab siiani Suhbaatari nime. Tugevate hõimusuhetega Mongoolias pole ”plats puhtaks” poliitika demokraatlikus vormis väga hästi üldse teostatav ja katse seda läbi suruda tooks kaasa suuri probleeme.



Damdiny Sühbaatar (Suhbaatar)

Suhbaatar (1893–1923) oli Mongoolia sõjaväe juht 1921. aasta revolutsioonis ja Mongoolia Hiina-vastase iseseisvusvõitluse üks tähtsamaid tegelasi.

Mongoolia Rahvapartei asutaja 1921, vägede ülemjuhataja ja ajutise valitsuse liige.

Pidevad kahtlustused valitsuse suhtes ja pinge murdsid Suhbaatari ööl vastu 15. veebruari 1923, ta suri 20. veebruaril. 1940ndatel levitati versiooni tema mürgitamisest, see on siiani populaarne, kuid tõestamata.

Suhbaatari järgi nimetati 1924 Mongoolia pealinn Ulaanbaatariks (Punane Kangelane), tema surnukeha ekshumeeriti hauast Altan Ölgiis 1954 ja pandi mausoleumi Suhbaatari väljakul. 2005 mausoleum lammutati, surnukeha tuhastati ja maeti tagasi Altan Ölgiisse.

Suhbaatari kuju seisab pealinnas valitsushoone ees. Tema järgi on nimetatud Suhbaatari provints, Selenge provintsi pealinn ja rajoon Ulaanbaataris.

5-100tugrikused kannavad Suhbaatari pilti, suurematel pangatähtedel on Tšingis-khaan.

Allikas: Vikipeedia