ELU25 Aarne Seppel: «Elu on ikka seiklus, v*ttu küll» – sõge düstoopia Eesti moodi (5)

Aarne Seppel
, toimetaja
Copy
Kuldne trio on taas koos ja varsti läheb andmiseks. Ott (Vallo Kirs) ja Märt (Ott Sepp) sõidutavad elektrilises politsei-BMW-s Valdist (Märt Avandi).
Kuldne trio on taas koos ja varsti läheb andmiseks. Ott (Vallo Kirs) ja Märt (Ott Sepp) sõidutavad elektrilises politsei-BMW-s Valdist (Märt Avandi). Foto: Kaader Filmist / Tallifornia

Ligi kakskümmend aastat tagasi avalikkuse ette jõudnud Rasmus Merivoo lühifilm «Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas» lõi pauguga eest ära mitugi ust. Isegi nii põhjalikult, et mõned lendasid koos piitadega. 1. aprillil esilinastunud järjel «Tulnukas 2 ehk Valdise tagasituleks 17 osas» olid suurepärased eeldused totaalseks läbikukkumiseks. Aarne Seppel võtab arvata.

Esimene Tulnukas on ilmselt senini Eesti vaadatuim lühifilm ja kuni viimase ajani olid väga vähesed seda kinoekraanilt näinud. 22 minutit ei andnud mingit ülevaadet Eesti ühiskonnast, küll suunas hullumeelsuseni suurendava luubi ühe subkultuuri peale. Rullnokad, jõmmid, ossid – halval lapsel palju nimesid – ei olnud tegelikult mingi homogeenne seltskond, iga burksiputka ümber oli oma universum, igal seltskonnal omad paroolid. Äratundmisrõõm osalise või kõrvaltvaatajana oli lihtne tekkima.

Fraasid, mis elavad oma elu

Suure ja läbimõteldud üldistuse asemel oli hoopiski tugev lugu, mida palistas groteskini keeratud situatsiooni- ja verbaalkoomika. Mitmedki fraasid nopiti filmist välja ja nad elavad tänini oma elu ega hooli algupärasest kontekstist. Kaunis, mahlane ja ropp emakeel võitis mitmeid väljendeid, konservatiivsem seltskond oli šokeeritud. Küllap see oli põhjuseks, mis film levis veebiavarustes kulutulena ületades kõrge kaarega kõik põlvkondlikud piirid.

2006. aastal ilmunud Tulnuka filmil oli kerge põrandaalune mekk küljes, nii teostuselt kui sisult, kuid värske 2024. aasta film on igati peavool. Ropendamise peale liiguvad üksikud kulmud, teostus aga igati professionaalne. See, mis peab töö ära tegema on lugu, näitlejad ja seosed esimese filmiga.

Narratiiv, see Eesti filmide igavene konnasilm on ühe lausega üteldav ja hoiab kogu kremplit raudselt teel. Saab ja võibki norida, kas iga stseen ja kõrvalteema arendus on ilmtingimata vajalik, kuid hetkekski pole tunnet, et film laiali laguneb ning tegijad isegi ei tea, kuidas edasi minna. Merivoo rääkis, kuidas ta aastate jooksul juhtumeid ja paroole üles kirjutas ning filmi tehes neid maha tõmbas, see laseb aimata, et parim elus ette tulevast jaburusest on käiku läinud.

Siledaks poleeritud latt

Ainus esimesest filmist säilinud rekvisiit on Valdise oranž vest, kuid esimese osa kõik olulisemad väljendid leiavad kasutust nii uues kui ka esialgses tähenduses. Merivoo vaieldamatu tugevus on oskus luua groteskset kunstmaailma. Meenutagem "Kratti", kus ta sujuvalt ühendab müütilise ja kaasaegse maailma ning annab tollal 75-aastasele Mari Lillele ilmselt elu ühe sõgedama, aga ka võimsama rolli.

Valdise tagasitulekust rääkides armastatakse korrata, et filmis on palju üle võlli nalju ja situatsioone, et vint keeratakse kogu aeg üle. See on ilmselge alahinnang, kui võtta paarimeetrine keermelatt, siis Merivoo on selle oma filmiga siledaks keeranud ja läikima löönud. Jah, saab ja peabki küsima, kas mõni keere võinuks jääda, kuid see on olnud tema valik.

Mõte vaadata kella

Eesti filmi hindamiseks saab kasutada kaht kriteeriumi: kas hakkab piinlik ja millal esimest korda tekkib tahtmine kella vaadata. Kõik potentsiaalselt piinlikkust valmistada võivad stseenid olid aetud jaburaks juba ammu enne kui pähe jõudis tekkida küsimärk. Ammu, kui üldse kunagi, pole kinosaalis ise ja koos saaliga niivõrd palju naernud. On päris nalju, on situatsioonikoomikat, aga parim ja kõige hullutavam siiski mitmel tasandil töötav absurdihuumor.

Mõte kellavaatamisest saabus umbes veerand tundi enne lõppu, aga siis juba tuligi Tõnis Mägi boolerorütmide saatel pauguga lõppev suur finaal. Sada minutit on sellise filmi jaoks paras pikkus, vast saanuks suuremate kadudeta kümmekond minutit kokku hoida, aga nihelema ei jõudnud hakata.

Opaka mainega seltskonnad

Esimese osa solvamispotensiaal oli peamiselt seotud kõnepruugiga, mis kindlasti võis häirida puritaanlikumaid filmivaatajaid. Teine osa üritab vähemasti naeruvääristada kõiki ja kõike. Eks ta ongi omamoodi tester, kas tänapäeva subkultuuride paraad suudab enda üle tehtava naljaga kaasa tulla, isegi kui irooniakirve alla sattuvad pühamast pühamad teemad.

Uue filmi jutustamisstiil erineb esimest filmist palju, see on otsesem kõikudes halastamatu sarkasmi vahedal teral. Ei maksa karta et kukutakse teisele poole hea maitse piiri – Merivoo lõikab otse läbi nii heast kui halvast maitsest. Võibolla ei peaks päris igal niigi opaka mainega seltskonnal teiste ees pükse maha tõmbama, kohati tekkib koolikiusamise tunne, aga teisalt jälle... võibolla just peabki.

Oma korraliku litaka ossilabidaga saavad antivakserid, lamemaalased, woke’id, feministid, hipsterid, uusnarkarid, seksistid, patrioodid, kliimakiimlejad, liberaalid, konservatiivid rääkimata klassikalistest heterotest ja kogu LGTBQ+ tähestikust. Oleks väga üllatav kui mõni eelmainitud seltskond avalikku kirja või allkirjade kogumist lõpuks ei teeks. Kui seda siiski ei juhtu oleks see kena samm jällegi normaalsema ühiskonna poole.

Kas vaasi ei olegi vä?

Võrreldes esimese filmiga on mõned tegelased juures, aga hoopis põnevam on jälgida vana seltskonna muutumist nii filmidevahelisel perioodil kui ka teise filmi ajal. Esimene film oli karakteriloome seisukohalt üsna staatiline, tegelased ei arenenud, vaid kulgesid, välja arvatud Valdis, kes tegi lähemat tutvust labidaga. Teise filmi lõppedes pole aga enamik tegelasi enam needsamad, kes filmi alguses. Uue tähenduse võib omandada ka mõni laul või fraas.

On selge, et Rasmus Merivoo ei suutnud järjefilmiga ebaõnnestuda. Küll aga on pigem küsitav, kas Valdise tagasituleks pälvib pääsemisega sarnase kultusstaatuse. Uusi lööklauseid on, aga suurima töö peavad ära tegema siiski originaalparoolid.

Teisalt jällegi, näiteks süütu küsimus, kas vaasi ei olegi vä?, jääb paljudele huvitavaid seoseid tekitama. Rääkimata loost, kuidas sipelgas kotid ära kärsatas

Tagasi üles