Eesti juurtega Soome moedisainer näitas Tallinnas õhtukleite

Liidia Sohlman (keskel) ja modellid. Foto: Erakogu/Nööp OY

Möödunud laupäeva õhtul oli Tallinna klubi La Passion täis kirevaid kleite ning kauneid inimesi. Soome moedisainer Liidia Sohlman esitles oma vimase aja loomingut, millest saab ülevaadet näha siinsamas veebigaleriis.

Liidia ise räägib, et talle meeldib üle kõige luua inimestele ilusaid riideid, kuid mis veelgi olulisem, inimesed peavad saama riideid kandes oma kehakatteid usaldada.

Nädalavahetusel Tallinnas toimunud moeprojektist on ta unistanud kaua ning hoolega selle nimel tööd teinud. Õhtukomplekte koostades valis ta välja kangad, mis on toodud Aasiast, Euroopast, Soomest, Venemaalt ja ka Eestist. Kostüümid aitasid valmis õmmelda ka kolleegid Tallinnast ja sünnilinnast Võrust.

Võru tüdruk Liidia otsustas kolida Soome pealinna Helsingisse 1988. aastal. «Mul oli kaasas vaid üks padi, väike kohver ja 500 marka sularaha.» Vaid 500 marka seetõttu, et tollal ei saanud üle piiri rohkem raha kaasa võtta.

Liidial vedas. Tal õnnestus saada kohe tööd sekretärina ühe väikese ajalehe juures ning seal töötatud ühe aasta vältel õppis ta selgeks soome keele.

Aastal 1990 tuli Soomes kriis ning Liidia jäi töötuks. Peagi märkas ta juhuslikult ajalehes kuulutust, et mööblidisainiga tegelev firma otsib õmblejaid. Ta kandideeris ning sai töökohale, kus töötas seitse aastat.

«See oli huvitav töö. Käisin välismaal näitustel, õppisin palju, kodus õmblesin aga klientidele riideid.»

Seejärel otsustas ta oma elu muuta ning lõi firma

Nööp OY

. Nimevalikul oli abiks Võrus elav sõbranna, kes hüüdis oma poega nööbiks.

Praegu on firma Soomes tuntud ja hinnatud ettevõte, kelle toodangut näeb sageli telereklaamides, glamuuriüritustel ja karnevalidel aga ka võistlustantsijate seljas. Lisaks on Liidia teinud pulmakleite ja ka meestele soliidseid kostüüme tähtsamateks üritusteks.

Õmblemist alustas Liidia 12-aastaselt. Sügaval nõukogude ajal ei olnud aga kusagilt saada häid materjale. «Õmblesin siis voodilinadest riideid, ema aitas värvida ning nii see kõik algas.»

Eesti ja Võruga ei ole Liidia siiski sidet kaotanud. Ta käib siin mitu korda aastas ning pakub ka Võrus õmblejatele tööd.