Meie reliikvia on türannia!
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
19. mai 2012, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/05/18/1112984t1h11f7.jpg)
Maailmas leidub ikka tänamatuid rahvusi. Nad ei oska üldse hinnata diktaatoreid, kes neid hoole ja pühendumusega rõhuvad. Seitse päeva nädalas ja riigipühadel, kui kõik alamad lulli löövad, on diktaatoritel tulikibedad tööpäevad.
Nende tublide inimeste raskest, ent tänuväärsest tööst tegi koomik Sacha Baron Cohen (varem tuntud kui Ali G, Borat ja Brüno) filmi. «Diktaator» on ilmselt ainus linateos väljaspool Põhja-Koread, mis on pühendatud Kim Jong-ili mälestusele.
Coheni rollikuju on selles filmis Põhja-Aafrika naftarikka paariariigi Wadiya Suure Juhi kindral-admiral Aladeen. Tundub, et selle tegelase loomisel on kõige enam inspiratsiooni saadud kolonel Gaddafist ja Saddam Husseinist.
Kes ootab poliitilist ebakorrektsust ja kaheldava maitsekusega nalju (ei puudu ka Cohenile armsad noku- ja kakateemad), ei pea pettuma. Cohen jätkab oma varasemat rida, kehastades egomaniakki, kelle arrogantsus kõverpeegeldab meie tavatõekspidamisi. Siiski ei ole Aladeen koopia idioodist kasahhi või metroseksuaalist austerlase filmist. Võiks ehk öelda, et Cohen on küpsemaks saanud.
Erinevalt kahest eelmisest filmist puuduvad siin piilukaameraga filmitud lõigud, mis pahaaimatuid varisere publiku naerualuseks muudavad. Kogu lugu on aus mängufilm. Kui Borati- ja Brüno-film olid üksteisega lõdvalt seotud sketšide jada, siis «Diktaatori» lugu on hoolikalt läbi kirjutatud.
Eelkäijate puhul häiris mind see, et sketšid kippusid venima. Nali on juba ammu tehtud, miks seda siis veel kolm minutit edasi lüpsta nagu ahtrat kitse (kitsekarjused saavad ka filmis oma osa)? «Diktaator» on selle poolest täpsem ja löövam. Ja ainult 80 minutit pikk – see tuleb kasuks. Noh, mõned lohisevad stseenid olid siingi.
Aga keda mõnitatakse? Muidugi keskmise ameeriklase piiratud silmaringi ja ksenofoobiat, eelmainitud riigimehi nende kuldsete relvade ja muu edevuse pärast. Värskendava matsu saavad igasugused patsifistlikud liberaalsed puukallistajad.
Anna Faris mängib Aladeeni parterit Zoeyt ja puhtalt näitlemist vaadates saab ta kõrgemad punktid kui Cohen. Oleks talle filmis rohkem ruumi antud, jääks viimane juba varju. Praegu laseb ta end Aladeenil «lesbiliseks kääbikuks» sõimata, aga hiilgab politseijaoskonna stseenis. Kui viitsiks, saaks selle põhjal vähemalt sama palju juutjuubiklippe teha kui Hitleri raevutsemisest Oliver Hirschbiegeli filmis «Allakäik».
Me oleme harjunud, et Cohen irvitab oma filmides süüdimatult kõigi ja kõige üle. «Diktaatoris» on aga tunda teatavat sisemist tsensuuri. Näiteks rõhutab Aldeen, et ta ei ole araablane. Tõsi küll, sellele sekundeerib John C. Reilly mängitud turvamees, kelle jaoks on kõik mitte-ameeriklased ühed kuradi araablased puha.
Samuti puuduvad filmis igasugused vihjed islamile ja koraanile. Mitte et ma tahaks veel üht ususõda näha, aga arvestades Aladeeni tausta, on kummaline näha, et nii oluline teema puudutamata jäetakse. Nagu öeldud, Cohen on küpsemaks saanud ja iga herilasepesa enam torkima ei lähe. Parem seda hipirämpsu mõnitada, pole ohtu, et nad lennukiga Empire State Buildingusse kimavad.
Komöödia idee on inimesed naerma ajada. Mina küll naersin. Aga siiski tekkis tunne, et kohati hakkab Coheni lõpuste vahelt Mel Brooksi lõhna tulema. Arvata on, et kolme aasta pärast näitab Kanal 2 seda meile esimesel jõulupühal.
Film
«Diktaator» 2012
Režissöör Larry Charles; osades Sacha Baron Cohen, Anna Faris, Ben Kingsley, Jason Mantzoukas, John C. Reilly jt
Kinodes alates 18. maist