ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas tapeti 102 aastat tagasi Eesti riigikukutaja Viktor Kingissepp

Viktor Kingissepp Foto: arhiiv

Viktor Kingissepp hukati 1922. aasta ööl vastu 4. maid. Täpselt 102 aastat tagasi. Eestil vedas, et Kingissepp kätte saadi, kirjutab Juku-Kalle Raid. Kingissepp tegutses nimelt Moskva juhtnööride kohaselt, eesmärgiks kukutada "kodanlik wabariik".

Riigi ja oma rahva reetureid on ajaloos alati leidunud. Ja nende lugude teadmine on oluline, sest ehk aitab ajaloo analüüsimine vähendada riske sama reha otsa koperdada.

Kuulas ka Leninit üle

Viktor Kingissepp sündis 1888. aastal ning tekkis poliitilisele kinolinale 1907 – olles üliõpilane Peterburis, ilmus ta sel aastal Tallinnasse, kus hakkas mööda vabrikuid töölismasse üles ässitama, lendlehti levitama ning kommunismi jutlustama.

Politsei ajas Viktorit taga, aga täiesti asjatult. Kui kommarid 1917. aastal riigi ära pöörasid, oli Kingissepp üks terroriorganisatsiooni Tšeekaa põhilistest asutajatest ja ka juhtidest. Koos seltsimees Džerzinskiga, seltsimees Lenini mahitustel ja õnnistustel.

Kes on ainuke inimene maailmas, kes kutsus Lenini välja ülekuulamisele? Vastus: Kingissepp.

ENSV aegses “Mnemoturniiris” jooksis läbi küsimus: kes on ainuke inimene maailmas, kes kutsus Lenini välja ülekuulamisele? Vastus: Kingissepp. Ta uuris asja atentaadist Leninile ja kutsus ta välja tunnistaja-kannatanuna.

Hans Pöögelmanni mälestustes on Kingissepa ülioluliseks omaduseks Tšekaas omandatud kogemused võitluseks põrandaaluse kontrrevolutsiooniga.

Alma Vaarman 1978. aastal Foto: arhiiv

Erutunud naiskommunistid

Mulle sattus hiljuti pihku tiba räbaldunud teos – “Elukutse – riigikukutaja”, välja antud Eesti (NSV) Riikliku Kirjastuse poolt aastal 1963. Koos tsensori templiga nagu ette nähtud. See teos elab mul lolli kirjanduse riiulis koos Stalini, Mao Zedongi, Gaddhafi, Turkmenbashi jt ajuvabade kirjutistega. See raamat räägibki Kingissepast, teos pajatab ametliku versiooni "töörahva kangelasest", kes olla alati oma elukutseks öelnud: "Mina olen kodanliku Eesti Vabariigi kukutaja".

Kingissepal oli andunud järgijaid, mis muutis ta erakordselt ohtlikuks riigivaenlaseks – teda varjati nii hästi, et KaPo otsis alatasa ringiluusivat ja end erinevais konspiratiivkortereis varjavat Viktorit tervelt 4 aastat, enne kui suutsid tüübi tabada.

Naiskommunistid märgusid Viktorit nähes silmapilkselt; naispunane Alma Vaarman pajatas, et arvas Kingissepas ära tundvat Mefistot.

Naiskommunistid märgusid Viktorit nähes silmapilkselt, mäletan, kuidas ühes Vikerraadio saates pajatas naispunane Alma Vaarman, et arvas Kingissepas ära tundvat Mefistot. Alma Vaarman oli oma vägeva libiido ja seksihimuruse poolest kommarite seas laialt kuulus ning propageeris sarnaselt Aleksandra Kollontaiga hoogsalt vabaarmastust. Ka Kingissepa enda kohta ringlesid lood kui seksuaalselt üliaktiivsest tegelasest – nii olla ta järjepanu põrutanud kõiki oma konspiratiivkorterite perenaisi. Kontrollida on seda muidugi nüüd juba raske.

Ametliku versiooni järgi oli Kingissepal Tallinnas 48 (!) konspiratiivkorterit, Tallinna ümbruses veel kümmekond lisaks. Üle paari-kolme öö Moskva käsilased ühes korteris ei viibinud, see tegi püüdmise muidugi keeruliseks.

Ja kõige lollimaks looks võib pidada tõsiasja, et vasakvaated olid toona Eestis väga populaarsed, nii näiteks aitas Kingisseppa varjata toonane siseminister (1919) Aleksander Oinas, tõeline oinas, kes siseministrina pidi tegelikult Viktorit taga ajama, mitte ära peitma. Hiljem oli Oinas riigikontrolör ning Kingissepa sõpsid NKVD-st arreteerisid ta Nõukogude okupatsiooni tulekul ja mõistsid surma. Suri Nõukogude vangilaagris 3. märtsil 1942 juba enne surmaotsuse täideviimist.

Ilmselt kõige "ikoonilisem" pilt Kingissepast Foto: arhiiv

Terroriluure operatiivagent

Nagu öeldud, Kingissepp oli ju ei vähem ega enam kui Vene terroriluure operatiivagent, kusjuures – väga kõrge staatusega.

Eestil oli mõtet tema pahatahtliku võimekusega tõepoolest tõsiselt arvestada. Hulljulge tüübina elas ta näiteks koos KaPo töötajatega Kalamajas koguni ühe hoovi peal kõrvalmajades nagu "vanajumala selja taga". Konspiratiivkorteri perenaine Juuli Maasikas on meenutanud, et Kingissepp – saades teada, et kapokad on tema naabrid – põrutas: "Kurat! Väga hea! Ega nüüd on meil edaspidi julge olla, nad ei usu ilma peal, et ma nendega ühes hoovis elada julgen ja otsivad mujalt."

Ühe teooria kohaselt soovinud ta hakata koguni KaPoga koostööd tegema, aga sellistesse kõlakatesse tuleks alati väga ettevaatlikult suhtuda.

Kingissepa hukutas – ilmselt kogu riigi õnneks – tema liialt uudishimulik kolleeg Johannes Linkhorst, hüüdnimega Malm. Sihukene tüüpiline kommarite "kangelaslik" hüüdnimi. Tähendab ka Stalin ju terast jne. Malm oli samuti veendunud punane. 11. juunil 1920 osales ta Kaitsepolitsei kaastöölise Richard Tammeriku tapmises.

Juuli maasikas 1920ndate lõpul Foto: arhiiv

Malm oli 1. mail 1922 maidemonstratsiooni organiseerija, kuid tabati samal päeval. Tagaajamisel haavas ta politseinik Johannes Tuchermi, kes suri 6. mail.

Malm tegi vea sellega, et otsustas 1922. aasta 1. mail minna kaema omaenda organiseeritud tööliste rongkäiku, mis siirdus linnast Kadriorgu. Kingissepp oma urust välja ei roninud, aga Malm koos ühe teise kommariga läks tänava äärde passima, kus KaPo agendid ta ära tundsid. Malmi sõbral õnnestus hüpata kitsarööpmelise rongi vagunisse (see rong tuli Tallinna sadamast ja ületas Narva maantee praeguse metodistide kiriku kohal) ning teiselt poolt välja ja ta pääses. Malm aga põgenes mingisse hoovi, kust väljapääsu polnud ja jäi lõksu.

Malm pidas kaitsepolitsei ülekuulamisel vastu 24 tundi, sest kommaritel oli reegel: ööpäeva jooksul mitte kedagi välja anda ei tohi, selle aja peale jõuavad põrandaalused oma kondid juba mujale koristada. Malm oligi 24 h vait. Aga miks Kingissepp, kes teadis Malmi kinnikukkumisest teiste kommunistide käest juba poole tunni jooksul, konspiratiivkorterist uttu ei tõmmanud, jääb suureks mõistatuseks. Ühe teooria kohaselt soovinud ta hakata koguni KaPoga koostööd tegema, aga sellistesse kõlakatesse tuleks alati väga ettevaatlikult suhtuda.

Muuseas – Malm pandi küll kinni, mõisteti politseiniku tapmise eest surma, aga 28. jaanuaril 1925 muutis Vabariigi Valitsus tema karistuse 10-aastaseks sunnitööks, järgmisel aastal Linkhorst vabastati ennetähtaegselt Johannes Nõmmiku nime all.

Temagi lõpp oli kommunistile kohane: ta arreteeriti Nõukogude võimu poolt 4. septembril 1940 ja hukati.

Kingissepa lõpp

Kapo tuli 24 tunni pärast konspiratiivkorterisse ning õngitses Kingissepa peidikust välja. Kingissepp lasti maha 4. mai varahommikul Ülemiste järve ääres, kusagil tänase Ülemiste Keskuse lähistel ja maeti sinnasamma.

Nii kaevati Viktor üles, viidi Piritale, sealt mootorpaadiga kuhugile Viimsi poolsaare otsa ning uputati merre.

Paraku aga sai KaPo juba 3 päeva jooksul teate, et kommunistid üritavad välja peilida Kingissepa matmispaika. Nii kaevati Viktor üles, viidi Piritale, sealt mootorpaadiga kuhugile Viimsi poolsaare otsa ning uputati merre. Täiesti arusaadav, sest ilmselgelt oleks Kingissepa hauakohast kujunenud kommunistide palverännaku paik.

Kingissepa üles andnud Johannes Linkhorst Foto: arhiiv

Muuseas, Kingissepa laipa nõudis endale ka Venemaa, aga Eesti võimud vastasid, et kuna Kingissepp oli Eesti kodanik, pole Venemaal tema laibaga asja. Moskva oli muidugi kavatsenud Kingissepa suurte austusavaldustega maha matta ning hauast pühapaik kujundada.

Nii lõppes Eesti Vabariigi ühe kõige kurjema ning põhimõttekindlama vaenlase elutee. Kohe nimetati Venemaal Jamburgi linn ümber Kingissepaks, teatud moel kestab Viktori kultus Venemaal tänaseni.