Täna PÖFFil: «Päikesepõletus» laseb keelatud viljadel hea maitsta
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
29. november 2018, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/29/11612651t1hda21.png)
Modernne villa suviselt kõrbeval Portugali maastikul. Päike lõõskab kõrgel pea kohal, neli heas vormis supelpesus keha – kolm meest, üks naine – olesklemas basseinis, väliköögis, elutoas. Kõik näivad justkui ootavat midagi – või nagu õige pea selgub, hoopis kedagi. Kuid keda? Stseenhaaval kooruvad meie ees lahti tegelaste motiivid, nende omavaheline ajalugu ja mis kõige tähtsam, suhe sellega, keda oodatakse. Kuid mis saab siis, kui see müütilise mõõtme omandanud keegi peaks lõpuks kohale jõudma?
Portugali lavastaja Vicente Alves do Ó on oma nauditavalt sulni lavastuse ja stiilse visuaalse käekirjaga suutnud köitvaks muuta ühe tüütuima tegevuse maailmas – ootamise. Neli inimest ootamas viiendat, kedagi, kes on neile kõigile jätnud omal moel kustumatu jälje, mõnel puhul isegi parandamatu hingehaava. Päeva möödudes ja infokildude kogunedes joonistub reljeefselt välja algselt mannekeenidena mõjunud karakterite keerukas hingeelu ning hiilib ligi teatav pingeline aukartus oodatava isiku mõjuvõimu ning ihade ees, mis ei näi tundvat piire ei sugude ega tabude osas.