Täna PÖFFil: «Õnn on soe relv» küsib, kui tõsiselt on võimalik võtta seda mängu, mida siia mängima on tuldud?
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
29. november 2018, 11:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/29/11612595t1h9dd4.png)
Viie kahekümnendates eluaastates Kesk-Euroopa noore elukäiku segab painav faktor – süütunne. Otsustanud pimedas kambrikeses üksteise ees oma minevikutaagad lahti harutada, veedetakse päevad ja ööd aega eristamata enesesse süüvides. Selleks poeetilisi ja vähempoeetilisi vahendeid kasutades jäädakse kindla eesmärgi juurde – saada jälle vabaks, saada jälle vastutusvõimeliseks.
Ennekõike on see film ehk moodsa teatri sõbrale, kellele pakub pinget näitleja proovis ja nende protsesside dekodeerimine, sest vaatamata filmimeediumi kasutamisele tehnilises mõttes jäävad näitlejatest filmitegijad oma liistude juurde. Ja ehk ongi parem, sest nad proovivad lõppeks ära isegi filmiversiooni neljanda seina lõhkumisest ja pakuvad etenduse lõppedes operaatorile pitsi viina.
Film, mille kogu tegevus toimub samas ruumis ning mis on teostatud ühe kestva ülesvõttega, esitab vaatajale ja iseendale küsimuse, kui tõsiselt on võimalik võtta seda mängu, mida siia mängima on tuldud. Või milleks? Ehkki noored püüavad minevikutraumadest puhastuda, neid ühiselt läbi mängides ja läbi põdedes, säilib küsimus, kuidas destilleerida tänaseks päevaks välja kujunenud isiksustest välja osa, millele tuginedes oma igatsetud vabadust elada.