«Rääkimata lugu»: tänavalaste päästeingel Inge
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
13. oktoober 2010, 22:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/13/448645t1h1e86.jpg)
Kanal 2 saade «Rääkimata lugu» näitas loo tänavalaste aitamisele pühendunud Inge Ojalast.
EV lastekaitseseadusest ei leia me sellist sihtgruppi nagu tänavalapsed. Inge Ojala on kulutanud palju aastaid oma elust töötades tänavalastega. Need on lapsed, kes elavad kiletatud akendega ja räämas ustega kodudes ning süüa saavad heal juhul siis, kui vanematel viina kõrvalt midagi üle jääb.
«Algus oli väga raske. Me päästsime nad praktiliselt ju surmast. Nad olid seal mustad, koledad, katkistes riietes ja näljas nagu mahajäetud metsikud loomad,» meenutas Inge. «See oli kohutav pilt, kuidas nad võitlesid seal toidukottide pärast.»
Põhjuseid, miks üks inimlaps tänavale satub, on Inge sõnul liigagi palju. «Tavaliselt olid nende vanematel alkoholiprobleemid. Mõnedel ka narkoprobleemid. Nad ei osanud abi otsida ega leidnud väljapääsu, kuna nad ei osanud eesti keelt ja siis ei leidnud ka tööd... See allakäiguspiraal käib väga kiiresti,» sõnas Inge.
Inge jaoks oli kummaline, kuidas lapsed elasid kampadena kuskil ja vanemad samuti seltskonniti kuskil lähedal ning tänaval said kokku ja tervitasid üksteist.
«Lapsed jäid aga vanemaid alati armastama. Neil oli illusoorne mõte, et vanemad parandavad ennast ja neil saab olema kõik, mis neil vaja on ja nad elavad õnnelikult koos elu lõpuni,» rääkis Inge. Tegelikult neid asju ei juhtunud, aga lapsele oli ema nii püha... Isegi, kui ema oli purjus peaga kraavis, leidis laps mingi vabanduse, miks see on nii, aga ikkagi tema ema on kõige parem.»
2001. aastal avas Inge Peeteli koguduse juures päevakeskuse. Sinna tulid sooja sööki ja abi otsima paljud tänavalapsed.
Inge arenes koos lastega, sest kõik oli ju temalegi uus. Praeguseks on paljud lapsed välismaal kas elukaaslaste juures või tugiperede lähedal töö leidnud .
Inge meelest on kahetsusväärne, et lastekodud on väikeseid lapsi täis, kuid neid lapsendada ei saa. Vanematelt on hooldusõigus võtmata ja selle nimel kohtus käimine võib võtta aastaid. Nii kasvavad lapsed suureks ja nad jäävadki lastekodusse, sest suuremaid enam lapsendada ei taheta.