Andrus Vaarik: alguses tegin mina alkoholiga, mis tahtsin ja pärast tegi tema minuga, mis ta tahtis
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
27. november 2014, 14:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/10/05/3407319t1h8fb5.jpg)
Armastatud näitleja Andrus Vaarik avaldas Kanal 2 telesaates «Avameelselt», et võitleb laval migreenihoogudega ja on südameprobleemidega sattunud ka haiglasse.
Armastatud ja nõutud näitlejal Andrus Vaarikul on tulnud ette vajadust südame tõttu tööl pidurit tõmmata. Eesti mehele tüüpiliselt jääb ta töölt ära alles viimases hädas ja näiteks migreenihood teda lavalt kõrvale ei hoia.
«Jah, mul oli just jälle. Ma saan aru, kaob pilt eest ära, ja siis tuleb tugev peavalu, aga see ei sega ka etenduses mängimist,» kirjeldas Vaarik saates.
«Ma olen ka nooruses nende ränkade migreenidega etendusi teinud, sa autopiloodiga teed ikka kuidagi, ei näinud küll laval kedagi, aga mingid udukogud on,» rääkis tuntud näitleja, et suudab migreenihoos ka näidelda.
«See läheb üle, see on küll kohutav peavalu, aga see ei tapa. Mul tekkis see pingelangusest alati ja see oli nagu pohmell, millega ma pidin väga suure pingutuse või eufooria eest maksma. Ma teadsin, et on esietendus, vaba päev, migreenipäev, aga need on muutunud tähtsusetuks.»
Oma elu muuta tundub tihti liiga raske, sellepärast tegeletakse enamasti stressi põhjuste asemel stressi tagajärgede ehk pingete leevendamisega.
Nooruses oli Vaarikul ainult viin ja selge joomine hommikust õhtuni. «Kui sa oled kolm ja pool tundi laval nämminud, sa ei kujuta ette seda vaakumit, mis sul peale seda on ja et kohaneda reaalsusega, sul on vaja pehmet maandumist.»
Andrus Vaarik näiteks põhjendas joomist sellega, et peale laval läbi elatud emotsionaalset orgiat oli vaja pehmet maandumist.
«Alguses tegin mina alkoholiga, mis tahtsin ja pärast tegi tema minuga, mis ta tahtis. Nagu Volkonski ütleb ka, et alkohol on kohutav, laastav ja surmaga lõppev haigus, aga kulgeb väga lõbusalt. Kakskümmend aastat oli üks tore lust ja pillerkaar.»
Vaarik ei mäleta aega, millal tegi otsuse mitte juua: «Tekib selline sügav olemuslik teadmine oma surelikkusest või ka mingi enesearmastus või enese alalhoiuinstinkt, mis võidab siiski need enesehävituslikud tungid mingil hetkel.»
Näitleja Andrus Vaarik on märganud, et iseendale liiga kõrgete nõudmiste ja unistuste püstitamine tekitab vaid tarbetut stressi.
Nimelt leevendab ta oma tööstressi elufilosoofiaga - ei tasu elus liiga hullumeelseid eesmärke endale püstitada.