Linnar Priimägi: miks peaksin äikest kartma, kui tean, mis see on

Linnar Priimägi istus eile äikese ajal restoranis Foto: Sushi Cat/XL Studios

Küsimusega eilse äikesetormi teemal tabame härra Priimäe kunstiteadlasele kohaselt tegelemas parasjagu teaduslike üleskirjutistega lõunamere saartelt. Priimäel kulub vaid paarkümmend sekundit, et leida sobiv teemat illustreeriv kirjakoht, toomegi selle alljärgnevalt täies pikkuses ära, et illustreerida kunstiteadlase vaateid äikese küsimuses.

Saksa etnograaf Solz vestleb Sumatra saare pärismaalasega.

 

Solz (S): Kas sa oled mõnikord üksi öösel metsa länud?

Pärismaalane (P): Jah, tihtipeale

S: Kas saoled seal kuulnud huilgeid ja ohkeid?

P: Olen

S: Ja mis sa siis mõtlesid?

P: Et puu krigiseb

S: Ega sa pole karjeid kuulnud?

P: Olen

S: Mida sa siis mõtlesid?

P: Et loom kisendab

S: Aga kui sa ei tea, mis loom kisendab?

P: Mina tunnen kõiki loomahääli

S: Nii et öösel metsas ei karda sa mitte midagi?

P: Ei karda

S: Ja sa pole seal mitte kunagi kohanud midagi tundmatut, mis sulle võiks hirmu teha?

P: Ei, ma tean kõike

 

Niisiis leiab Priimägi, et äikest karta pole põhjust, kuna koolifüüsikast on teada, mis see on, ning hirm saab tekkida vaid teadmatusest. «Mina olen koolis käinud, oli see nüüd viiendas või setsmendas klassis [kui õpetati äikese kohta –T.L.]; mis ma sellest kardan, kui ma tean, mis see on,» ütleb kunstiteadlane ja lisab, et äike on tema jaoks nauditav vaatepilt.

 

Kellele äike siiski kõhedust tekitab, soovitab Priimägi kunagi koolis õpitud füüsikatunni materjalidega uuesti tutvuda, sest hirm tekib ikka siis, kui inimene ei tea-tunne, millega tegemist on.

 

Eilse tormi ajal oli Priimägi Tallinna restoranis Troika, äikeselamuse kohta sõnab ta: «Vahepeal maandus nagu seal merele, mõtlesin, ei tea, mis tehnilised apsud siin võivad olla. Aga see oli vaevumärgatav.»