USA teadlaste sõnul tekitasid sadu miljoneid aastaid tagasi vulkaanipursked ja happevihm, mis oli nii happeline nagu sidrunimahl, Maa ajaloos kõige suurema liikide väljasuremise.
252 miljonit aastat tagasi toimus Suur Väljasuremine
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
27. november 2013, 15:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased tegid niinimetatud Suurest Väljasuremisest arvutisimulatsiooni, edastab Daily Mail
525 miljonit aastat tagasi suri välja enamik siis eksisteerinud liike.
Uuring näitas, et happevihmasid põhjustas massilistest vulkaanipursetest pärit väävel. See sadas koos vihmaga maha.
Suure Väljasuremise ajal hävines 96 protsenti meres elanud liikidest ja 70 protsenti maismaa liikidest.
Teadlaste sõnul toimus väljasuremine kolmes faasis, mille jooksul keskkond muutus drastiliselt.
Lisaks massilistele vulkaanipursetele leidsid aset tulekahjud ning merepõhjast hakkas lekkima gaase. Kaasnes ka järkjärguline kliimasoojenemine.
Suure Väljasuremise täpset põhjust on raske kindlaks teha, nagu ka simuleerida täpselt tollaseid olusid. Nüüdseks on selleaegne keskkond kaetud paksu kivimikihiga.
Teadlased jõudsid selle jälile, uurides Antarktikast pärit kvartsi ja meteoriidi fragmente.
Hilisel permi või varajasel juura ajastul aset leidnud katastroofi põhjuseks on ka ookeanides tekkinud hapnikupuudus. Tekkis mürgine ja happeline vesi, mis mõjutas meres elanud liike.
Arvutimudelid näitasid, et siis oli ookeanides nii hapnikupuudus kui ka palju vesiniksulfiidi. Neid seostatakse ka süsinikdioksiidi kõrge tasemega.
Teadlaste sõnul leidis aset mitu järjestikust keskkonnasündmust, mille tõttu ookeanidest kadus hapnik. Arvatakse, et enne seda olid vulkaanipursked.
Vulkaanidest välja paiskunud väävli kogus oli nii suur, et see sadas vihmana alla kogu põhjapoolkeral. Happelisuse tase jõudis kaheni, mis on sama kui sidrunimahlal.
Happevihmad ja kliimasoojenemine mõjutasid taimi ja loomi.
«Kujutage ette hilisel permiajal kasvavat taime. Siis aga muutub aina kuumemaks, võimalik et taimel on aega sellega kohaneda,» sõnasid teadlased.
Kuid siis paari kuu jooksul saabuvad happevihmad ning taim ei suuda šokki üle elada.
Pärast vulkaanipurskeid kahanes happelisus ning vihmad muutusid ühe aasta jooksul uuesti vähem happeliseks.
Atmosfääri jõudnud gaasid hävitasid 5 – 65 protsenti osoonikihist, mille tõttu oli rohkem ka ultraviolettkiirgust.