ELU25 Asko Künnap: Eesti rahvusriik tükkis oma arusaamatu haldjakeelega

Asko Künnap
, Kirjanike Liidu esimehe kandidaat
Copy
Asko Künnap oma isikliku päästerõngaga
Asko Künnap oma isikliku päästerõngaga Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

KIRJANDUS ON KEEL, KEEL ON RAHVAS, RAHVAS ON RIIK: Kirjanik, graafiline disainer ja täielik multimees Asko Künnap kandideerib Eesti Kirjanike Liidu esimehe kohale. Asko uurib, milline osa on meie keelel ja kirjandusel ringikihutavas maailmas.

Kirjutan seda programmilist sõnavõttu siin kandideerides Eesti Kirjanike Liidu esimeheks. Ühena neljast täiesti tõsiselt võetavast kandidaadist, mitte üksi ja vaid enese lõbuks, nagu mõnes Liidus ja selle pärandvara hunnikus kombeks on. Nõnda ei ole lootustki, et see kirjatöö puhtast abstraktsest murest kirja- ja üldisemalt loomerahva käekäigu pärast oleks ajendatud.

Jah, usungi, et sobin Kirjanike Liidu esiolendiks ja et minust on sellel ametikohal kasu nii kirjanike kogukonnale, loomemajanduse valdkonnale tervikuna ja sealt edasi Eesti rahvusriigile.

Agenda on preambula

Nii minu kui teiste kandidaatide programm ja/või teesid on leitavad Eesti Kirjanike Liidu kodulehelt, üht teist on jõudnud ilmuda ka Eesti Päevalehes, levinud sotsiaalmeedias. Et lugejaskond ja Kirjanike Liidu liikmed, kes üldkogul esimehe (loe: esi-isiku või esi-olendi) valivad ja ametisse kinnitavad, päriselt ei kattu, siis võtan siin ka mõnes punktis ennast korrata. Eks nii Edgar Savisaar kui Martin Luther, rääkimata senaator Cato Vanemast, said ka oma sõnumi läbi kirju kivi räägitud olulisi jutupunkte üle korrates.

Minu agendaks on Eesti põhiseaduse preambula ja alles seejärel ja sellest juhinduvalt mõni väiksem siht või orienteerumisvõistluse kontrollpunkt.

Vähemasti olid need jutupunktid nende endi omad, mitte laenatud suurelt populistilt Ameerikas või agressorriigi kõneisikuilt, nagu mõnel vannabii-rahvuslasest variseril uuemal ajal. Mina räägin siin ja edaspidi enda eest ja enda sõnadega, kui tsiteerin, siis viitan. Minu agendaks on Eesti põhiseaduse preambula ja alles seejärel ja sellest juhinduvalt mõni väiksem siht või orienteerumisvõistluse kontrollpunkt.

Mõnda taustast

Kõigepealt mõni rida taustast. Eesti Kirjanike Liit on üle saja aasta tagasi asutatud kui kirjanike ja kriitikute kutseühing ja see ühendab siiani nii eesti kirjanikke, ilukirjanduse tõlkijaid, kirjanduskriitikuid kui -teadlasi. Eesti keel on Eesti rahvusriigi alus, usk ja usund, tegelikult ka asutamise põhjus. Eesti kirjakeel, kirjandus kui selle säsi ja kõrgkeele elusana hoidja, on Eesti riigi ja Eesti kui nähtuse, anomaalia, sündroomi tüvi. Kõik muu, mis meil siin on või mida me tahame saavutada, idaneb ja hargneb sellest.

Pole ilmselt tarvis põhjalikumalt selgitada, et Eesti rahvusriik tükkis oma arusaamatu haldjakeelega on vanakooli turundusmajanduse seisukohast täiesti arutu ettevõtmine – irooniliselt võttes: habras, ebatõhus ja kallis ning tülikas majandada. Tõhusam oleks alates homsest inglise keelele üle minna, turvalisuse ja kulude optimeerimise eesmärgil isemõtlemine ära lõpetada ja majandus, haldus, mistahes võimalikult kiiresti ja põhjalikult kõige suurema ja tugevama demokraatliku süsteemiga integreerida (loe: üle anda).

Mina olen siiski eelkõige Eesti usku. Ja alles seejärel turumajanduse usku. Või demokraatia usku.

Raha ja mõistus

Tugev ja toimiv, kaalukat sõna omav ja otsustamisest osa võttev (mitte leebelt „osalev“) Kirjanike Liit on Eestile vajalik ja selles vajalikkuses ei kahelnud keegi pöördelistel aegadel, kui me taasiseseisvusime ja lagastatud ja puhtaksvarastatud krundilt Vabariiki üles hakkasime ehitama. Küll aga on kirjainimeste olulisus kippunud hägustuma nüüd uuematel, aga eriti veel vahepealsetel, näilistel paika loksunud mugavatel aegadel.

Hästilaekuvatel maksudel kosunud ametnikkond on tundnud end rahva teenri asemel ülikute kastina.

Hästilaekuvatel maksudel kosunud ametnikkond on tundnud end rahva teenri asemel ülikute kastina, kes oma tarkuses Eesti Vabariigi koos kõigi selle hüvedega igal hommikul oma teise kohvitassi kõrvalt uuesti loovad ja lahkelt siis rumalale maksumaksjale ette mängivad ja näpuotsaga almust jagavad, laskmata end segada nende häälest ja nõuannetest, olgu siis loovtöötajate, teadlaste või ettevõtjate. Ja laskmata end segada pisiasjast, et see raha, mida nad jagavad ei ole nende oma. Ega isegi mitte nende valitud valitsejate oma, kes neile küll ameti andis, aga karbiga mõistuse kaasa panna unustas.

Kõik voolab ja muutub, ka selle Herakleitose lausungi tõlked ja tõlgendused, parafraasidest puudust ei tule. Jah, kõik muutubki. Ja see muutumine on täpselt nii halb või nii hea, kui halvaks või heaks me selle endi jaoks mõtelda oskame. Ja sealt edasi endi jaoks välja ja lahti mängida oskame. Elada ei tule mitte minevikus, veel vähem tuleviku utoopiates või düstoopiates, elada tuleb siin, nüüd ja praegu. Ja otsused tulevikuks otsustada siin, nüüd ja praegu, mis kõige olulisem – olles ärkvel ja kaine. Igas mõttes.

Loomeliidud ei pea jääma pealtvaatajaks

Tehismõistus on tulnud, et jääda. Aga nõnda tuli ka fotograafia, mis pidi lõpetama maalikunsti ja graafika, või filmikunst, mis pidi tõrjuma marginaaliks ülejäänud kunstiliigid. Kui Gutenberg raamatuid trükkima hakkas, tähendas see kirjasõnale mitte väiksemat muutust, kui arvutite ja interneti tulek meie eluajal.

Maailm AI tulekuga lähipäevil veel ei otsa ei saa. Külla aga saavad otsa või teisenevad sisult paljud ametid ja mõisted, muutub arusaamine autoriõigustest ja paljundamisõigustest, läbi nende saab mõjutatud praktiliselt kõik loomevaldkondades, tegelikult kustahes ja mistahes.

Kirjanik, tõlkija, toimetaja, kirjastaja, raamatute kujundaja ja illustraator, kriitik ja uurija ei pea siin jääma tingimusteta kaotajate poolele. Või taanduma vaid kasulike idiootide rolli. Ega moodustama ka Masinapurustajate liikumist, mis sõdis Tööstusrevolutsiooni vastu. Ja kaotas, teadagi. Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha, kõlab Püha Assisi Fransiscuse endiselt päevakohane meelerahu palve.

Kirjanike Liit, kõik loomeliidud, peavad olema kursis ja tähelepanelikud, vajadusel kohe kampa võtma juristid ja tehnoloogia ja uue majanduse visionäärid, mitte laskma vesinikhõljukil minna ja kahe kohvriga keskkonnasõbralikult rajatud perroonile nõutuna järgi vahtima jääma.

Kirjanike Liit pole kogudus

Oma teesidest ei teinud ma valimislubaduste kogumikku, nagu saanud standardiks riigikogu või KOV valmimistel. Põhjusi on kaks.

Esiteks: olen olnud kahe asise ettevõtte asutaja, osanik ja juhatuse liige, osalenud ettevõtete laienemise, ostmise ja müümise, liitmise läbirääkimistel Tallinnas, Helsingis ja Stockholmis, Riias, Vilniuses jah ka Moskvas ja Peterburis, tegutsedes aastaid turunduses, näinud kuidas nii ministeeriumid kui eraettevõtted, üks suurem, tähtsam ja targem kui teine koostavad põhjalikke arengu-, äri- ja turundusplaane, lähevad nende detailsusega makrost mikroni ja sealt edasi mikroobideni… ja kuidas see kõik esimese ilmamuutusega siis laual ja serverites vanapaberiks muutub. Olgu lähemaks näiteks kasvõi koroona pandeemia esimene laine. Aga on piisanud ka palju väiksematest mullistustest.

Jah, ja siin ei tohi karta ka rahast. Otse ja selgelt, põhjendamatu valehäbita. Sest nii aus.

Teiseks: ma ei alahinda Kirjanike Liidu üldkogu ehk liikmeskonda. Kirjanike Liidu esimees ei ole ristiisa. Esimees võib küll olla käilakuju ja eestkõneleja, midagi hingekarjase või röövlipealiku omadustest ei tule talle tingimata kahjuks, aga kindlasti ei pane ta paika Liidu (loe: kirjainimeste kogukonna) prioriteete, eesmärke ega kõnepunkte üksi, ei lähe kõnelustesse seatute ja valitutega riigiasutustes, koostööpartneritega siin või väljaspool Eestit samuti mitte omast suvast ja ideede põhjalt, vaid lähtudes ainult sellest, mida on otsustanud Liidu eestseisus.

Viiekordsest keskmisest palgast igale liikmele või autorihüvitiste kümnekordistamisest uueks aastaks ei ole mõtet fantaseerida. Kõik, kes hääle annavad, oskavad lugeda ja teevadki seda – ka uudiseid, majandusanalüüse ja mõnel määral isegi raha. Lisaks proosale ja lüürikale.

Olulisem mündikaupa jagatud lubadustest on mõtelda suuremalt – hoida sillapäid seal, kus kokkulepped riiklikul tasandil toimivad ja selgitada, vajadusel vaielda, lausa harida algtõdedes ametnikke ja ametkondi, arvamusliidreid (olgu ma neetud, et pidin seda sõna siin kasutama), et hoida kirjanduse valdkonda fookuses ja just nii olulisena, kui see tegelikult Eesti riigi ja rahva jaoks tegelikult on. Jah, ja siin ei tohi karta ka rahast. Otse ja selgelt, põhjendamatu valehäbita. Sest nii aus. Ja nii püsivad kõik osapooled kaasas, ei hälbi teemast ega saa hämada.

Mida ma olen teinud

Lõpetuseks mõne reaga ka sellest, miks mina muutlikul ajal, kevadel 2024 Eesti Kirjanike Liidu esimeheks (Loe: esi-kõnelejaks, esi-rähklejaks) sobin.

Usun, et sobin, sest ma oman ja ei karda väljendada arvamust. Ei karda ei ametnikke, ärimehi ega poliitikuid. Olen aastaid tegutsenud rakenduspsühholoogia valdkonnas nimetusega turundus, juhtinud väiksemaid ja suuremaid loovtiime, osalenud turunduse, aga ka kirjanduse ja kirjanduse turundamisega seotud projektides nii siin Eestis, kui Soomes, Rootsis, aga ka Londoni raamatumessil Baltimaade kui peaesinejate kontseptsiooni kavandamisel ja läbiviimisel, pealt kahekümne liikmesriigi kultuuriesinduste ja Brüsseli linnavalitsusega koostöös kahel aastal Brüsselis Transpoesie korraldusse kaasatud. Ja nõnda edasi.

Ja nagu eespool vihjatud, olles olnud ettevõtja, juhatuse liige, loov- ja tegevjuhi rollis, ei kuku ma surnut teeseldes pikali ka siis kui äriplaanid, eelarved, majandusaruanne või lepingud lauale lüüakse. Olen pidanud ideid, turundusplaane ja eelarveid kaitsma nii pankurite, Riigikantselei, Riigikogu komisjoni kui Stockholmi suurettevõtete ülbureist juhtide ees.

Märgatud, märgitud ja tosinas keeles avaldatud luuletaja, kirjastaja ja tunnustatud raamatukujundaja ja illustraator olen ma niikuinii lisaks, aga see on eraldi teema.

Pean tunnistama, et vähemasti üks oluline puudus jääb: ma ei ole naine. Ja selles suhtes pole plaanis ka mingit radikaalset „diskursuse nihet“ üldkoguni jäänud loetud päevade jooksul läbi viia. Küll aga ei üritagi ma nägu teha, nagu ei oleks lõviosa kasulikust nõust, mis ma nii elus kui töös saanud olen, tulnud tarkadelt naistelt. Ja Kirjanike Liidu eestseisuses, mis oma praeguses hästitoimivas koosseisus veel aastaks esi-isikule toeks jääb, neid tõesti ka leidub.

Olen nüüdseks sedajagu elanud, et taipan head nõu mitte ainult ära kuulata vaid ka tõesti kuulda võtta. Jah, ma kuulan isegi oma ema nõu.

Tagasi üles