Muuseum elustab masendavat minevikku

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Disko ja tuumasõda”.
„Disko ja tuumasõda”. Foto: Uue kunsti muuseum.

Pärnu uue kunsti muuseumis tasuta demonstreeritavate tõsielufilmide sarjas linastuvad veebruaris viimasel Pärnu filmifestivalil auhinnatud filmid.

Reedel, 26. veebruaril kell 18 hakkab muuseumis jooksma 2009. aasta festivalil parimaks Eesti dokumentaalfilmiks hinnatud „Disko ja tuumasõda".


Oma töö eest 2009. aasta Eesti kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Jaak Kilmi ja Kiur Aarma mullu valminud tunni ja 22 minuti pikkune linateos on film lapsepõlvest Nõukogude Eestis, külmast sõjast ja kuumadest ihadest. Lugu elust, kus on lootusetult segunenud täiskasvanute lapsikud luuremängud ja inimlik tragikomöödia.

Konspektiivselt öeldes on „Disko ja tuumasõda" film kummalisest, praegusi 20-30aastasi noori hämmastuma või suure häälega naerma panevast veidrast infosõjast, kus vastamisi seisid sõnades kommunismi ehitanud suurriigi totalitaarne võim oma puuslikega ja lääne ühiskonna popkultuuri kangelased.

Võim kaotas. Soome televisioonis demonstreeritud erootikafilmi „Emmanuelle" kangelannat kehastanud Sylvia Kristel muutis irvitamise objektiks viimase kui ühe ülemaailmse õnneriigi jõudmise nimel toimekalt kinoekraanil toimetanud nõukogude töölisneiu või kolhoositari.

„Knight Rideri" David Hasselhoffist sai aga nende iidol, kellele nõukogude filmikunsti stampkangelased - triibulises madrusesärgis aina bolševistliku kodumaa vaenlasi maha nottiv täitorniga punavõitleja või tavotise nina ja õliste kätega kogu aeg laulu lööv ja kohtlaselt naeratav tööeesrindlane - oksele ajasid.

„See on lugu meie põlvkonnast, kes oli toodud külma sõja eesliinile. Meie ajusid pommitati Soome telelainetega ja see muutis põhjalikult kogu meie elu," on Kilmi tõdenud. „Need on absurdselt naljakad lood, sest lapsed olid skisofreenilises olukorras, kus see maailm, milles nad elasid, oli veidi totakas. Ja kõik ilusad ning põnevad asjad olid hoopis televiisoris peidus."

Selgituseks.

Toonaste laste maailmapildi kujunemisel etendas lääne popkultuur üliolulist, ent nüüdse pilgu jaoks veidrat rolli. Aknaks unistuste maailma oli Soome televisioon, mida võimukandjad ei suutnud kuidagi keelustada. Paralleelselt poliitilise thrilleriga kulgevad filmis lavastatud lood, mis põhinevad tol ajal üles kasvanud laste mälestustel.

Peale Pärnu filmifestivalil osaks saanud tunnustuse on „Disko ja tuumasõda" väärinud auhindamist kodutanumast kaugemalgi.

2009. aasta Varssavi rahvusvahelisel filmifestivalil pälvis linateos parima dokumentaalfilmi tiitli, Tšehhis Jihlava rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil parima täispika dokumentaalfilmi auhinna Silver Eye.

Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil sai filmile osaks rahvusvahelise filmikriitikute ühingu (FIPRESCI) preemia: parim Balti film.

Kel tahtmine „Disko ja tuumasõja" juures veel kord omaette segamatult mõtiskleda, saab seda teha uue nädal sees: kolmapäeval, 3. märtsil kell 22.30 on Jaak Kilmi ja Kiur Aarma film ETV ekraanil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles