:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
/nginx/o/2009/10/29/258211t1hc1c3.jpg)
Härra U jäi mulle silma juulis Brüsselis. Õigemini kõrva, sest ma ei pööranud talle pilguga pikka tähelepanu. Paljukest baarimehelt jooki tellides ikka silmsidet tekib. Aga tema inglis- ja prantsuskeelses suhtlemises kõlas mingi nii kodune aktsent, et pooleli olnud ajaleheartikkel muutus ebahuvitavaks ning hakkasin keskendunumalt kuulama.
Äratundmisrõõm aina kasvas, sest hakkasin aimama Koiva jõe vete vulisemist…
Tänaseks oleme härra U-ga juba tuttavad. Enamgi veel, suisa sõbrad. Kui minu eestlastest sõbrad Brüsselis on tihti reisidel või ülitähtsate koosolekute külge aheldatud, siis U on alati kohal. Me pärime teineteise käekäigu järele, tervitame vastastikku pereliikmeid, keda me tegelikult ju silmaga näinudki pole…
U on mulle õpetanud Brüsseli elu iseärasusi, andnud head nõu siinse elukorralduse kohta ning õpetanud, kuidas siin asju ajada tuleb. Kuid kõige lahedamad ja põnevamad on tema sissevaated europarlamendi ellu. Olen nende kaudu õppinud kodukorda ja sellest väljapoole jäävat. U näib teadvat kõike!
Olgu öeldud, et härra U on minu venna vanune ja näeb väga elurõõmus välja. Kunagi, kui Läti iseseisvus taastati, lõi temagi aktiivselt kaasa omariikluse ülesehitamisel. Ülikooli lõpetanud ja Nõukogude armees teeninud inimesena on tal minuga sarnane kogemustepagas. U töötas ühes Läti ministeeriumis. Asekantslerina koguni.
Ta osales Läti läbirääkimistel ELi liikmeks saamise nimel ja töötas ka Läti esinduses ELi juures, kus üheks tema ülesandeks oli parlamendis toimuva katmine. Miks ta selles vallas ei jätkanud?
Härra U vastus on minuni jõudnud mitme jutuajamise käigus. See vastus on täis lõunanaabritele omast leebet huumorit, ent selle sisu keerleb lühikokkuvõttes Läti parteilaste ebarahuldava tegevuse ümber. Et pole paraku riigimehelikkust.
Nii lahkuski ta teenistusest, sest ei ole mõtet teenida juhte, kelle otsusetegemise mehhanisme sa ei usalda. Ja hakkas baarmeniks. U ütleb, et saab vaatamata piiratud liikumisruumile kassaaparaadi, õllekraani ja kohvimasina vahel samme tehes kätte kilometraaži, mis teeb au kepikõndijalegi. Ta on kaalust maha võtnud ja mis peamine – ta ei stressa.
Mul on kohutavalt kahju, et ma ei oska läti keelt, sest härra U ei saa perfektselt vallatavates suurtes keeltes kõiki nalju vabalt rääkida, kuna pubis on kliente palju ja neist mõnedki kuulatavad meie vestlusi. Võimalik, et sellepärast peakski Brüsselisse trügima, et taibata naabrite keele õppimise vajadust…
Kui juhtute Luxembourgi väljakule, astuge O’Farrelsi pubist läbi ja tervitage härra U-d minugi poolt! Kui kirjanik Heming-way nentis omal ajal, et igas sadamakõrtsis leidub vähemalt üks eestlane, siis praegu võiks öelda, et igas Brüsseli pubis leidub vähemalt üks lätlane.