J. Karjalainen: vanade lauludega tegelemine on olnud suur seiklus

J. Karjalainen (vasakul) ja Veli-Matti Järvenpää. Foto: Internet

Tänavuse Viru Folgi üks peaesinejaid on soome muusik J. Karjalainen, kes esitab koos Veli-Matti Järvenpääga Paradiisipoiste nime all vanu ameerikasoomlaste laule.

J. Karjalainen, oled Eestis muusikuna väga harv külaline, oled siin esinemas käinud ainult kahel korral. Palun meenuta neid kordi mõne lausega, kuidas siia sattusid ja mida siin kohtasid?

1990. alguses käisime Tallinnas suurel festivalil, mis selle nimi nüüd oligi... (Rock Summer - toim). Bände oli seal palju, samuti nagu esinemislavasidki. Mängisime kusagil B- või C-laval pärastlõunal käputäiele inimestele. Sellest ei ole lastele palju rääkida.

See-eest oli hoopis teine asi meie kontsert Tartus paar aastat tagasi (Mailaul - toim), kus esitasime koos klaverimängijast sõbra Pekka Gröhniga mu laule.

Olin ausalt öeldes lausa üllatunud lauludele osutatud tunnustusest ning pidin tõdema, et suhtumine lauludesse ja laulumeestesse on Eestis hoopis teisel tasemel kui Soomes.

Pärast Tartu esinemist saime tänaval ka põgusalt vestelda, märkisid siis, et annaksid Eestis heal meelel kontserte tihedaminigi, aga Sa teeksid seda pigem väikestes kõrtsides. Kas sellised eelistused on Sul ka kodumaal?

Kui inimesed sind kuulavad, siis tegelikult ei ole esinemiskohal suurt vahet. Kuulamine on kõige olulisem.

Esinejale pole midagi ebameeldivamat kui rahutu ja kihelev publik, kes on kohale tulnud ei tea mis põhjustel.

Oled kodumaal juba pea 30 aastat suuri tegusid teinud ja rahvas ei näi tüdivat. Isegi kui teed sellise lihtsakoelisena näiva plaadi nagu "Paratiisin pojat". Muusikat kuulates pole ju aru saada, milline uurimistöö seal taga on. Võrreldes varasema loominguga on see aga sootuks teistsugune. Mis tingis kannapöörde?

Ma ei tea midagi nendest suurtest tegudest. Olen püüdnud teha sellist muusikat, mis mulle meeldib, mida ise tahaksin kuulata.

Mul on hästi läinud, kuna päris paljud soomlased jagavad minu maitset.

2006. aastal ilmunud plaadil Lännen Jukka laulsin vanu ameerikasoomlaste laule end bändžol saates. Eeldasin, et see plaat läheb korda vaid mulle ja mõnele mu tuttavale bluusi- ja vanaajamuusika sõbrale, kuid läks teisiti. Soomlased võtsid Lännen Jukka omaks.

Eelmisel aastal ilmunud Paratiisin Pojat jätkavad Lännen Jukka kätte juhatatud rajal.

Kui rääkida muusika lihtsusest, siis sellised teistmoodi asjad on tihtipeale palju keerulisemad.

Soome muusikutega vesteldes küsitakse ikka, et kuidas on see nii, et noored rokibändid saavad piiri taga justkui mängeldes tuntuks, eestlased võivad aga punnitada mis tahavad, nende plaate välismaal ei osteta ja nende muusikast ei kirjutata. Oskad Sa arvata, miks see nii on?

Sellist bändide vallutusretke-juttu on aetud Soomes nii kaua, kui mina mäletan. Alles viimase kümne aasta sees on Soome bändid mujal maailmas jala ukse vahele saanud.

Välismaal edu saavutamiseks tuleb laulda inglise keeles ja muutuda maailmakodanikuks. Kedagi ei huvita muusika seepärast, et see on pärit Eestist või Soomest.

Milliseid Eesti bände Sina tead, on Sul ehk kombeks mõnda nende plaatigi aeg-ajalt kuulata? Või mida Sa üldse tead siinsest muusikast?

Eesti muusikutest ja bändidest tean üsna vähe. Olen kuulanud Lauri Saatpalu muusikat. Mängisin külalismuusikuna suupilli tema viimasel albumil (Dagö „Möödakarvapai" - toim).

Miskipärast on ka nii, et tean paljusid eestlasi, kes armastavad soome- ja soomekeelset muusikat. Ja teavad bände ja sõnu. Aga minu soome tuttavad jälle kehitavad õlgu ja mäletavad ainult J.M.K.E. laulu „Tere perestroika". Kui sedagi. Aga kuidas sealtpoolt lahte paistab, on üldse mingit eestimaist pillihäält teile kosta?

Seda on kuulda ikka üsna harva. Soome raadiod mängivad soomekeelset muusikat ja ingliskeelset „maailmapoppi", mille päritolu kohta pole mul mitte mingisugust aimu.

Seda pidasingi silmas, kui rääkisime enne sellest maailma vallutamisest.

Aga teie muusikud, kuidas on nendega läbisaamine või läbikäimine? Siin teatakse kaheksakümnendatest lisaks sinule nt Eppu Normaalit, Miljoonasadet, Dingot, Pelle Miljoonat, Ismo Alankot ja muidugi Juicet. Olite te ühtne löögirusikas või pigem nokitses igaüks omaette ning trehvasite festivalidel ja tuuridel?

See 80-ndate soomerokikamp, kelle sekka ma ka end loen kuuluvat, tundis teineteist, kuid ega me mingid erilised sõbrad ei olnud.

Aeg-ajalt kohtusime festivalide backstages.

Mida lubad Käsmu publikule, kas viimast kahte plaati või teete Veli-Mattiga ka midagi Su põhjatust varasemast loomingust? Või selgub see alles kohapeal?

Paradiisipoisid mängivad vanu ameerikasoomlaste laule, kus on ühendatud ameerika rahvamuusika ja vanad soome laulud.

Vanade laulude kuulamine ja uurimine on minu jaoks olnud suur seiklus, nagu ka tõdemus, et alati ei olegi vaja päris kõike ise teha.

Naudin väga seda kordumatut ja suurepärast muusikat ning mul on hea meel tulla seda teiega Viru Folgile jagama.

Soovin teile sooja suve ja seniks nägemiseni!