Õnnelik Ivo

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Raigo Pajula

Järgmisel reedel Kuressaares 60. sünnipäeva tähistav Ivo Linna vananemist ei karda. Vastupidi, praegu ütleb ta end olevat igas mõttes õnneliku. Lollused ja karide ületamised on jäänud minevikku.

Puhkab jalga: Ivo vana külavahetee sammaldunud kiviaial.

FOTO: Raigo Pajula

Paadi alla pole asja: laulja on veendunud, et temast paadialust ei saa – alkoholiannused on täieliku kontrolli all.

FOTO: Raigo Pajula


Ivo Linna resideerib suviti Muhu saarel – sealses Linnuse külas on tal eeskujulikult hooldatud talu stiilsete abihoonete ja verejanulistest sääskedest kubiseva suveköögiga, kus vestlema asume. Muide, erakordselt häbematutest sääskedest, kes päise päeva ajal armastatud lauljat näost näksivad, ei tee Ivo suurt välja. Temast voogab elukogemust ja rahu, mis viitaks justkui veendumusele, et elus on hoopis tähtsamat kui tühiste tüütustega võidelda.



Ainus, millest Ivo viimastel nädalatel puudust tunneb, on aeg. Teadagi – juubel vaja ju korralikult ette valmistada, kodulinna Kuressaare kontserdi jaoks just need õiged lood valida ja proovi teha. Oma 50 aasta juubeli kontserdil tehtud viga ta enam korrata ei kavatse – seekord laulab ta ainult neid laule, mida rahvas ootab.



Sa pole vist kuigi suur paniköör?


Hiljuti oli saade «Eesti otsib lemmiklaulu», ja kuna Pearu Paulusel tõmmati tarkusehammas välja, ei saanud ta laulda lugu «Naerata». Mina pidin seda laulma ja kurat, ma pabistasin nagu koolipoiss, sest polnud seda kunagi varem laulnud. Tuupisin sõnu pähe ja lõpuks panin ikkagi mööda, kuid õnneks seda keegi eriti tähele ei pannud.


Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam olen hakanud enne esinemist pabistama.



Oled öelnud, et kavatsed laulda sama kaua nagu Artur Rinne?


Arturile paneb juba Uno Loop ära, tema hakkab ju kohe 80 saama.


Asi on lihtsalt selles, milliste nõudmistega enese suhtes edasi elada. Isegi kui ütleks mõni päev, et ah, ma enam edasi laulda ei taha.



Kuigi tean, et ma nii ei ütle. Pead lihtsalt otsustama, kas reapension rahuldab või tahad teha tööd. Arvan, et teen nii kaua, kuni vanajumal häälekest annab. Mis siis ikka! Minule meeldib lava peal olla ja Rock Hotelgi on kummaline ühendus – oleme 31 aastat koos mänginud ja selle aja jooksul võinuks 17 korda laiali minna. Meie aga tiksume edasi, alles hiljuti oli paar mängu ja küll oli hea!



Eriti hea on siis, kui tulevad ootamatud väljakutsed nagu tänavune suvetuur – pole ammu kontsertreisi teinud –, lisaks sügisesed kontserdid bigbändiga.



Vaata, kui sa siin Muhuski paar nädalat ära istud, noh, siis tabad juba, et lased autoski mingit viisikest või lõugad teisele lauljale kaasa. Kuidagi tahaks jälle. Tegelikult ma ikka tahan!



Mis sind siia Muhusse kisub?


See on nihuke kõnnukutse. Et kui oled saarlane, siis tahad saare peal olla.



Miks mitte Saaremaal?


Juhtus niimoodi. Pealegi on mu emapoolne suguselts Muhust ning seetõttu ma end suureks agressoriks ja anastajaks ei pea. Teisalt on mu karjäärikene kestnud pea 40 aastat, ja kui oled pidevalt olnud rahvahulkadega koos, näinud igasugu inimesi ja ise lavalt müra tootnud, siis lõpuks väsitab see ära. Siis tuled siia ja oled üksinda. Ja siis on hea tunne. Vaikus. Teine asi, teine õhk, teine õhkkond, teised inimesed... Ja see on jube tervislik.



Ja kuule, inimesed ju jagunevad – kes on sündinud New Yorgi 5. avenüül, tahabki keset mäsu elada. Mina olen maapoiss. Kuressaare linnaäär, kus mina kasvasin, oli sumbunud maakoht. Kuigi ma läksin sealt sooviga olla prožektorite vihkudes, sai ring täis.



Kalad, mis sauna juures kuivavad, on sinu enda püütud?


Lestad ostsin poest, särjed on vana sõbra Lembituga kahasse püütud. Vahel käime ja aerutame ja püüame, aga mitte saagi pärast. Pigem selle uskumatu tunde pärast, kui lähed hommikul kella nelja tuuris merele, mis on mõnikord peegelsile, kus on ainult linnud ja vesi ja kerge tuuleke.



Mida on vanemad sulle sinu sünnist rääkinud?


Et ma olin enneaegne laps, kaalusin alla kahe kilo ja kuna emal tekkis rinnapõletik, sain rinnapiima väga vähe ning esimese eluaasta jooksul külastasid mind kõikvõimalikud haigused kopsupõletikust läkaköhani. Olevat isegi olnud hetk, mil mulle suririideid õmmeldi, sest olin minemas. Aga vanaemakene, olgu muld talle kerge, toibutas mu maarohtudest tehtud teede ja leotistega üles.



Esimene pilt minust on tehtud 1950. aasta kevadel ja seal olen paks nagu praegu. Nägu ümmargune nagu kuu, kõik tipp-topp, poiss nagu pontšik. Jumal tänatud, et ma sellest midagi ei mäleta.



Arvestades tollast vaesust, soolati vannitäis räime ja peeti loomi. Algul oli meil kits, aga kui kits ära suri, võeti lehm, mäletan, et kui esimest korda lehmapiima jõin, tundus see nagu vesi ...



Milline sa noorukina olid?


Ideaalne, absoluutselt ilus poiss, jube tark ... Nali naljaks, aga elurõõmus laps olin ma küll. Ning küllaltki aktiivne. Mulle meeldis raamatuid lugeda, aga ma polnud raamatukoi, nohiklaps. Koolis oli kehaline kasvatus loomulikult viis, reaalained aga väga kesised. Abituuriumis oli matemaatika nääride ajal kaks ning käisin õppenõukogu ees, kus öeldi, et kui ma end kohe ei paranda, ei pääse ma isegi eksamitele. Osa ajast võttis ka muusika, mängisin ansamblis Müstikud.



Ometi läksid ülikooli?

Läksin eesti keelt ja kirjandust õppima. Kuigi mul oli täiesti ebaselge, mida pärast keskkooli tegema hakkan, oli selge, et tahan Kuressaarest jalga lasta. Keelte peale mul soolikat oli, aga ehk olnuks ajalugu isegi parem. Mõtlesin isegi, et hakkaks, kujutad ette, hakkaks ajakirjanikuks. Õnneks mõistsin, et minust head ajakirjanikku ei saa, sest see on eriline anne. Ja minul ei avaldunud see mitte mingil moel. Juttu võin muliseda, aga kirjutamiseks peab anne olema.



Lauljana sa ennast ette ei kujutanud?


Minu jaoks oli kõige prestiižikam soolokitarristi amet. Tundus, et see on ansamblis kõige tähtsam, ning Müstikutes laulsin väga vähe. Tartus tegime bändi Süsteem, ja alles siis hakkasin tähele panema, et tore on kitarri plönistada küll, aga kui laulad, tuleb ka menu. See andis eputamiseks suuremad võimalused.



Kuidas neid võimalusi kasutasid?


No kuule, nagu loodus loonud on ... Noored mehed ja naised peavad ju üksteist vahtima ja eputama. Neid silmarõõmukesi oli mul Tartuski ning see oli ausalt öeldes tore tunne.


Ma ei saa öelda, et tean, mis asi see laulmine on.



Ma ei tea hääle tekitamise mehhanismist õieti midagi ning mõistsin, et midagi on muutunud siis, kui tulin esimese kursuse vaheajal Kuressaarde ja panime vana bändi üheks õhtuks kokku. Laulsin portsu lugusid ja kooliõed ütlesid, et oi, sa oled hakanud väga hästi laulma. Ehkki tegelikult oli see laulmine tollal suhteliselt õnnetuke.



Kuidas sattusid Mati Talvik ja telerežissöör Leo Karpin sinu Tartu ühikatuppa?


Mati Talvik tuli sõjaväest ja nemad Leo Karpiniga õppisid kaugõppes ajalugu, pesitsesid sessi ajal meie intris. Minu vanema venna armastus ja hilisem abikaasa osutus Mati Talviku õeks, mistõttu teadsin teda. Ja siis Mati ütleski, et sul ju Tartus punt, meil aga hakkab sügisel teles noortesaade «Kanal 13».



Televisioon oli magnet. Tohutu magnet. Tiina Park rääkis moeteemadel ja noored lauljad laulsid. Sinna ei kutsutud Heli Läätse, Uno Loopi või Kalmer Tennosaart, kes polnud tollal üldse mitte vanad, aga ei – ainult noori. Ja lauldi ainult lääne muusikat.



Kuidas sa saare ö-st lahti said?

Laulmisega. Algul laulsin ö ja õ vahepealset, õnneks pole Kuressaares nii kõva ö-d nagu mõnes teises regioonis. Muide, ülikoolis olid mul ülisuured probleemid välte- ja astmevaheldusega ning palatalisatsiooniga. Olin ikka täiesti teistmoodi rääkima harjunud kui mandri omad. Aga see harjus kuidagi välja.



Ja ma ei hakka praegu teesklema, et oskan ka saarlase moodi rääkida – maa oska küll, kui väga tahan –, aga ma ei hakka seda tegema, sest Muhu- ja Saaremaal omadega rääkides tuleb see iseenesest nagunii.



Milline aeg tundub sulle tagantjärele eriti huvitav?


Neid on olnud üsna mitu. Esimene oli tegelikult Apelsin, kellega me tegime proovi iga päev. Ka siis, kui õhtul esinemine oli. Tegime proovi, sest tahtsime proovi teha, mitte et ilmtingimata vaja olnuks.



Teine põnev aeg oli Rock Hoteli algus, mil mõistsime, et meile tõesti meeldib 50. aastate rokk. Ja tegime taas metsikult palju proove.


Kolmas siis, kui Antti Kammiste orkestriga laevadel mängisime ja saime nii kaugele, et tegime minu nime all mitu plaati.



Elamusliku krooni paneb aga kõigele koostöö viie isamaalise laulu autori Alo Matiiseniga. Keegi oleks võinud filmida meie proove Nõmme kultuurimajas. Laulsime lugusid mitte sellepärast, et need poleks selged olnud, vaid muudkui lihvisime tundide kaupa.



Ja see, et ma 1974. aastal Viru hotelli teisele korrusele restoranilaulikuks läksin, oli väga õige otsus. Ehkki mu vanem vend ütles, et tema keelaks selle kohe ära.



Sest on oht alla käia?


Jah. Aga viinaprobleeme pole mul kunagi olnud, ehkki kõik pakkusid. Seal oli sõpru palju: teeme sada, teeme 50 grammi, nii ja naa! Juba siis, kui mul polnud autost haisugi, ütlesin, et ei, pean täna sõitma.



Kust selline tugev iseloom?


Minu alkoholism on kontrolli all, ma pole peaparandaja tüüpi. Mulle meeldib vahel sõpradega pidu pidada, kõik on tore ja tuju läheb heaks ning lolli juttu tuleb tundide kaupa. Aga ma olen piisavalt näinud muusikuid, kes end lihtsalt surnuks joonud, langenud, kurat, kraavi täitsa südamega kohe.



Mõistsin, et mulle mu elukutse meeldib ja kui ma tahan seda pidada, pean olema laval adekvaatne. Kui ma seda ei tee, siis mind enam ei kutsuta ja see tähendaks teenistuse lõppu.



Oled kunagi kaalunud laulmise lõpetamist?


Ei, ehkki kui alustati Kuku raadioga, kutsus Erkki Berends mind sinna. Ütles, et mis seal keerulist, tuled meile DJks, hakkad plaate keerutama, ja ma läksingi. Kolme kuuga sain aru, et kui jõuad kell kolm öösel mängult ja pool kuus pead minema raadiosse ning hüüdma reipa häälega: «Ahhoi, tere hommikust, Eesti rahvas, Kuku kuulajad, jee!», siis tuli kujundada ka vastav muusikaline repertuaar.



Võtsin näiteks Uriah Heepi loo «July Morning», pikkusega kümme minutit, et kohvi juua, ning panin siis järgmise pika loo. Siis jõime jälle kohvi.


Kuigi töö oli põnev, mõistsin, et minust asja ei saa, nii elektrijänes ma nüüd ka ei ole.



Kumb on olnud sulle olulisem: avalik või isiklik elu?


On olnud aegu, kus avalik elu on rohkem meeldinud. Ma ei teagi, kas rohkem kui isiklik, aga mulle meeldis tuntus, tähelepanu... Noh, kui oled noor ja kui sulle järele vahitakse ja küsitakse autogrammi ... Tollal kirjutati ju noortest artistidest vähe, ja kui kuskilgi lehes oli nupukene, tuli see leht alles hoida.



Samal ajal olen juba ammu aru saanud, kui tähtis on isiklik elu. Ja kui see on korras, on ka kõige muuga korras. See on asja vundament.



Kuidas hindad tagantjärele 22 aastat abielu Reet Linnaga?


Kuule, see on selles suhtes mõttetu küsimus, et vaata – sellest kõigest on jube palju aastaid möödas. Saan aru, et Reet on ühiskondliku elu tegelane ja kuidagi luubi all ja puha... Oli igasuguseid aegu. Oli häid aegu, oli keskmisi ja halvemaidki aegu. Ja mis sest ikka hinnata. See on üks periood minu elust ja kauge möödanik.



Sa ei ütle, et see on mahavisatud aeg?


Ükski päev pole maha visatud. Kui vedeled pildituna ja purjus kusagil päevi ja nädalaid, vaat see on mahavisatud aeg. Aga ei, ma ei kahetse mitte midagi.



Mida sa õppisid sellest suhtest?


Kurat, kust ma tean, mida ma õppisin! Tead, ma võin ju sulle mingi uduse vastuse öelda. Näiteks, et iga kogemus on millekski hea, sa ei õpi naelagi seina lööma, kui vastu pöialt ei pane. Ja et küllap õpib igast kogemusest, ja mis seal ikka ...



Praeguses abielus on kõik korras?


Jah, on küll! Oma praeguses elus olen väga õnnelik. Inimeste elud võivad vahel eri radu pidi joosta, kuid praegu olen küll rahul. Olen abielus sõna otseses mõttes, see on sõna otseses mõtte abi elu. Kindel tunne on sees. Ma olen tõesti praegu õnnelik.



Mida oled oma lastele õpetanud — mis on elus tähtis?


Peaks üritama teha teistele head ja et inimene peab olema tänumeelne. Ning aus. Meelega ei tohiks kellelegi s...a keerata. Ja mingeid kättemaksuplaane haududa või kätte maksta – see ei kuulu minu repertuaari.



Oled vigadest õppinud?


Ei, ma pole selline kunagi olnud. Mõnes on ahnust, mõnes kadedust rohkem, aga neid tundeid õnnestub maha suruda. Ma olen teistelt inimestelt palju õppinud ja soovitanud seda ka lastel teha. Muud polegi vaja.



Kuule, siin Muhuski on väga palju häid ja lihtsaid inimesi, kes ei oska suuri sõnu teha, keerulist juttu ajada, aga nende mõtted on õiged ja puhtad. See on kõige tähtsam – sul ei tohi olla musti mõtteid, sest need hävitavad sind ennast.



Kujutasid end kunagi 60-aastasena ette?


Ma pole kunagi ette mõelnud, aga ma pole ka selline, kes elab vaid päev korraga ja vaatame, mis homne toob. Lõppude lõpuks on ju mu elu ette planeeritud, mul on igasugu esinemised ja ma pean sellega arvestama. Aga seda, mis saab viie või kümne aasta pärast, pole ma kunagi mõelnud. Sest kui oled noor, tekitab 60-aastane küsimuse, miks ta juba surnuaial ei ole. Või vähemalt väravas ei oota.



Praegu on tervis enam-vähem korras, elu voolab mõnusa jõekesena ja ei mina ettepoole mõtle. Et oh, mul nüüd nii palju vanust ja oih, mis nüüd saab. Ma naudin väga praegust vanust. Igasugu karisid on ületatud ja lollusi tehtud – nüüd väldin neid. Ma ei karda vananemist. Ei karda keda kuraditki!



CV Ivo Linna


Sündinud 12. juunil 1949 Kuressaares


Õppinud Kuressaare 1. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat


Laulnud ja mänginud ansamblites Müstikud, Süsteem, Apelsin, Rock Hotel jt, olnud solist varieteedes ja orkestrites


Mitmete laulukonkursside laureaat


Olnud abielus televisiooni saatejuhi Reet Linnaga, praegu abielus Imbi Linnaga


Kaks last – tütar Hanna-Stina ja poeg Robert



Arvamus


Antti Kammiste

sõber ja kolleeg


Ivo on minu meelest pisut liiga hea inimene, võiks vahel ka enda, mitte ainult teiste peale mõelda. Aastate jooksul olen näinud vaid kaks korda, et Ivo Linna on ägestunud, kuid siis on olnud tegu ka eriti lolli inimesega – mina oleksin selleks ajaks juba ammu mõistuse kaotanud.


Inimesena on ta ääretult mõnus ja ülimalt tagasihoidlik. Ta ei taha end vägisi kuhugi esikaanele toppida, ennast siin ja seal afišeerida, leides, et inimesest rääkigu parem tema teod kui tema nägu.

    Tagasi üles