Leedu pole ainult bensiinijaamad ega eestlaste läbisõidutee Poola kaudu Euroopasse

Puidust nikerdatud skulptuurid on Leedus populaarsed. Neid võib kohata igas maanurgas. Foto: Kristina Stalnionytë

Eesti, Läti ja Leedu turismiarenduskeskus korraldavad tänavu kolmandat aastat Balti riike ühendavat reisimängu, milles osalejatele soovitatakse igas riigis kümmet huvitavat sihtkohta.

Täna saab lugeda Leedu turismiameti tänavustest reisisoovitustest, edaspidi tutvustame põnevaid reisisihte Lätis ja Eestis.

Reisimängule saab registreeruda internetis leheküljel

www.greatbaltic.eu

. Osalejad saavad kõikides sihtkohtades hinnasoodustusi. Balti ringreisil osalenute vahel loositakse sügisel välja lennupileteid ja valmisreise.

Kagu-Euroopa kauneimaid barokivorme

Pažaislise klooster Kaunase tehisjärve naabruses on populaarne sihtpaik nii kohalike kui kaugemalt tulnute seas. Sellest annab tunnistust asjaolu, et külastajatel tuleb pisut oodata, enne kui punase-valgetäpilistes kingakestes teejuht järjekordse grupi vastu võtab.

17. sajandil rajatud kloostris elasid algul Kamalduli mungad, kelle säilmed on siiani kloostri all krüptides. Erakute ordu järel kloostrit asustanud nunnad emigreerusid 1920ndatel, misjärel ehitises asus vaimuhaigla.

Tsaariajast puhkab Pažaislise kloostri müüri ääres Venemaa kunagise hümni „Jumal, hoia tsaari“ autor Aleksei Lvov.

Nõukogude ajastule omane aukartuseta suhtumine pühakodadesse on jätnud jälje Pažaislise kloostrilegi, mille kabeli seintele maalitud imekaunid freskod said kõvasti kannatada ruumis asetsenud pesuköögi aurude tõttu. Tõsi, ega Napoleongi just kõige lugupidavamat suhtumist üles näidanud, hoides kloostri kirikus oma hobuseid, nii ei ole endisaegsest marmorpõrandast midagi säilinud.

Praegu on Leedu iseseisvumise järel kunagise ilme tagasi saanud klooster pelgupaigaks Püha Kasimiri ordu 16 nunnale.

Balti ringreisist osavõtjatel on ainukordne võimalus käia ära ühes kiriku kahest kellatornist, kuhu viib järsk puutrepp. Ligi 54 meetri kõrguselt Leedu vanimatele mehaanilistele kelladele ja ümbruskonnale avanev vaade aga tasub ahtakestel astmetel turnimise vaeva kuhjaga.

Ajalugu kesk metsi ja seljandikke

20. sajandi keskpaigani kujutas Šiauliai lähedal laiuv Kurtuvénai oma arvuka koguduse ja vilka kauplemisega piirkonna tõmbekeskust, sellest annavad tänini tunnistust rekonstrueeritud mõisakompleksid.

Praegu on Kurtuvénai magnet 1992. aastal loodud regionaalpark, mille 15 000 hektari suuruselt maa-alalt leiab arvukaid matka- ja jalgrattaradu, kämpinguid, ratsutamiskeskuse ning maalilis-künkliku maastiku ühes metsade ja tiikidega.

Külakese 1000 elanikku tegeleb peamiselt põllunduse ja turismiga. Siiakanti sattunud peaksid tingimata keha kinnitama Kryžkelé trahteris, mille rammus toit on valmistatud põlvest põlve edasi antud retseptide alusel.

Kunagises sõjaväe kaubalaos asuva söögikoha menüüsse kuuluvad näiteks sibulasupp heeringaga, köömnetega maitsestatud hapukapsad ja spetsiaalselt trahteri tarvis pruulitav elus õlu.

Erilisteks sündmusteks vaaritab perenaine viis päeva mee- ja õllemarinaadis seisnud põrsa, mida serveeritakse mundris kartulite ning küüslauguvõidega.

Kosutust etnograafiahuvilistele

Ennekõike oma 100aastase rongijaama ja kitsarööpmelise raudtee poolest tuntud Anykðèiai linnal, mis asub Vilniusest põhja pool umbes tunnise autosõidu kaugusel, on külalistele pakkuda muidki rariteete.

Piiskopi ja poeedi Antanas Baranauskase ait on esimene memoriaalmuuseum Leedus, mis on valminud sae ja naelte abita. Ehitis on kirvega tahutud, tammetappidega ühendatud ja õlgkatusega kaetud. Nimelt selles 1826. aastal valminud majas lõi kirjanik oma poeemi “Anykðèiai okaspuulaas”, mida peetakse hümniks kohalikule loodusele.

Baltimaade ajakirjanikud kuulsid seda tosinasse keelde tõlgitud teost üheksast rahvalaulikust koosneva naiskoori ettekandes ja poeemi tuntuse kasuks rääkis asjaolu, et kaasa laulsid pea kõik leedukatest kolleegid.

Muuseumis näeb nii Anykðèiai ajaloole viitavaid kui Baranauskastele kuulunud esemeid, nagu näiteks 300-400 aastat vana krutsifiks, puust uhmer, regi ja poeedi ema veimevakk. Enne teeleasumist sai maitsta siinkandi peenleiba, mille valmistamise protsessis “Leiva teekond” võib osaleda iga Anykðèiaist kümne kilomeetri kaugusele jääva Niuronise hobumuuseumi külastaja.

Madzuchai Jaapani aias laulavad kivid

Klaipeda ja Palanga vahel Madzuchais asub Euroopa väidetavalt üks suuremaid Jaapani aedu, mida kõlavalt nimetatakse Laulvate Kivide oruks.

Külateid pidi aeda kaema sõit on paras katsumus ja sihtkohta jõudeski ei anna esialgu miski aimu, et kuskil lähedal peale tõusva päikese maa lipu miski Jaapanit meenutaks: vaataja ees laiutab tüma maa, kus võib täheldada mõningat ehitustegevust. Kavandatavast 16 hektari suurusest Jaapani aiast on valmis umbes kuuendik.

Praegu kohtab aias kupliteks kujundatud maastikku, kus kivisängides voolavad ojad. Küngaste vahele on istutatud Jaapanist pärit puid-põõsaid. Et puud tikksirgeks kasvaksid, on nad toestatud bambuskeppidega.

Neli aastat tagasi aia rajamist alustanud kunagise Leedu mereväearsti Šarunas Kasmauskase sõnutsi tahetakse siia tuua 25 000 tonni kive, et nende ja bambustüvedega pargi ümber korralik kahe kilomeetri pikkune tara ehitada: Jaapani park peab saladuslikuna mõjuma.

Laulvate Kivide orgu on plaanis ehitada hotell ja konverentsikeskus, väikesi jaapanipäraseid maju ja veekeskus.

Kivide laulu aia külastaja esialgu ei kuule. Et laulu kuulda, tuleb oasuurused kivid tehiskoskede alla panna – vee langemisel vibreerima hakates löövad nad laulu lahti.

Kasmauskase idee järgi tuleksid huvilised Laulvate Kivide orgu nädalaks või kauemakski elama, et õppida Jaapani stiilis aia loomise saladusi.

Aia lõpuni ehitamine seisab suuresti raha taga. Kasmauskase pere rajab seda koos jaapanlastest aiakujundajatega. Abiks käivad vabatahtlikud.

Klaipedas on ajamaja

Läänemere-äärset Klaipedat ei teata ainult tänu sadamatele, vaid kelladelegi, mida linnas leidub tuhandeid. Suur osa neist on koondunud linna keskele Liepu tänavale, kus asub ajanäitajate muuseum.

Kellade muuseumis saab teada, kuidas minevikus on aega mõõdetud nöörijupi, veeanumate, liiva, küünla, õlilambi või päikesega. Muuseumi hoovil on neli päikesekella, millest ühel seistes veendub igaüks, kas taevakeha varju järgi tuleks oma käe peal tiksuv kronomeeter täpsemaks sättida.

Huvitav on tänapäevaste ehk mehaaniliste kellade väljapanek, kus leidub ajanäitajaid renessansiajastust modernsete taimeriteni.

Kellade muuseumis on hästi toredad töötajad, kes igast eksponaadist räägivad nii suure õhinaga, nagu oleksid nad esemed ise valmis nikerdanud ja teaksid kõiki nende saladusi.

Nädalavahetustel avaneb huvilistel võimalus muuseumi töötubades ise endale kell meisterdada. Pole ime, et selleks aastaks on kohad septembrini juba reserveeritud.

Kel plaanis kellade muuseumi külastada, tasub kodunt vanad tarbetud ajanäitajad Klaipedasse kaasa võtta, sest kõik, kes muuseumile kella toovad, pääsevad sisse tasu maksmata.

Raudsed rohutirtsud juhatavad kunstitalli

Leedu lääneosas Šakiai asula lähedal Zypliai mõisas tervitavad turiste rohutirtsuparved. Istuvad teised suurtel kividel, nende pealik aga on hüpanud kalessi kutsaripukki.

Sepatööna valminud tirtsud on vaid osa 19. sajandil ehitatud mõisakompleksi tallidesse hiljaaegu rajatud kunstigaleriist, kus kohalikud käsitöömeistrid oma taieseid ilmarahva rõõmuks näitavad.

Kuus aastat tagasi taastama hakatud kahes suures mõisatallis saab rahvakunsti nautida kahel korrusel. Välja on pandud Leedu traditsioonilisi religioosseid puitskulpruure, naivistlikke maale külaelust, naiste näputööd, humoorikaid puitnikerdusi (selliseid, nagu paarkümmend aastat tagasi pakuti Tallinnas huumorikooperatiivi Aara poes), auklikke-pitsilisi munakoori (nende valmistamine pidi olema eriti aeganõudev ja keeruline).

Zypliai mõisa galerii pole kindlasti üks järjekordne kunstisaal, põnevat leidub seal igale maitsele.

Tihtipeale tegutsevad galerii juures töötoad, kus külastajad saavad teada käsitöömeistrite saladusi ja valmistada ise meeneid.

Zypliai mõisas korraldatakse kunstinäitusi ja Leedu kunstnikud armastavad seal kokku tulla.

Emakaru annab Tarzanile käppa

Kui muuseumidest ja vaatamisväärsustest küllalt saab ja tekib tahtmine sportlikult aega veeta, tasub põigata Jonava lähedale jäävasse seiklusparki Lokes Peda, mis maakeeli tähendab emakaru käppa.

Leedu suurimas seikluspargis on kuus eri raskusastmega rada, kus saab nii trossidel turnida, redeleil ronida kui ahviraudteel puudelt maale laskuda.

Et radu on kergemaid ja raskemaid, saavad siin oma adrenaliinilaksu kätte nii algajad seiklusspordiharrastajad kui needki, kes mujal seiklusparkides puude vahel turnimisest maigu juba suhu saanud ja ihkavad uusi väljakutseid. Seega soovitaks seiklusradu kõigile, sõltumata vanusest, soost ja füüsilisest vormist. Väikelapsi sinna loomulikult ei lubata.

Lokes Peda rajad on raskusastme järgi nimetatud roheliseks, kollaseks, siniseks, punaseks, mustaks ja olümpiarajaks. Kõigepealt tasub end proovile panna lihtsamatel ja alles seejärel ohtlikumatele turnima minna.

Kui kõrvalt vaadates tundub nii mõnigi seiklusrajal ronijale antav ülesanne peadpööritavalt ohtlik, siis rakmetega tekib puude külge ehitatud platvormide vahel ronides tahtmine üha uusi ja keerukamaid akrobaatikaharjutusi sooritada.

Ohtlik puude vahel ronimine ei ole, kui hoolas olla ja kõiki turvanõudeid järgida.

Turvareeglid korratakse enne rajale lubamist mitu korda üle ja instruktorite valvsa pilgu all tuleb ronimisnõksud lihtsal teekonnal läbi proovida.

Kui puu otsa on juba ronitud, kulub seikluspargis tunde.

Muistses pealinnas leiab põneva kunstigalerii

Kesk-Leedu maalilises Kernave linnas tasub kindlasti läbi astuda skulptor Henrikas Orakauskase põnevast galeriist.

Neli aastat tagasi räämas kolhoosikeskusesse rajatud galeriist, kus on välja pandud nii miniatuurseid kujusid kui mõne meetri kõrgusi monumente, on mõnusalt hubane.

Kunstnikuhärra ja ta abikaasa jutustavad lahkelt igast kiiksuga taiesest ja annavad selgitusi, kui huvilisele peaks mõne kunstiteose kandev idee segaseks jääma.

„Tööd peavadki olema salapärased, et igaüks saaks nende üle mõtiskleda,“ iseloomustas Orakauskas oma kätetööd, mis kohati paneb eestlast tõmbama paralleeli Seaküla Simsoni taiestega (tsenseeritud vormis).

Vanametallile, puidule ja marmorile uut elu andva Orakauskase töö on Leedus väga hinnatud. Näiteks Kernave linn tellib temalt iga paari aasta tagant suurema skulptuuri, tellimusi tuleb mujaltki riigist.

Leedu esimeses pealinnas Kernaves, mis kuulub UNESCO kultuuripärandi nimekirja ja on tänu sellele kenasti üles vuntsitud, tasub kindlasti põigata maalilisele mäele, kust avaneb vaade linnamägedele ja taamal looklevale Nemunase jõele. Aasta lühimal ööl toimuvad seal suured rahvapidustused, kuhu tullakse kaugemaltki Leedust.

Kernaves tasub sõita tare-tarekest meenutava puidust bussiga, mis huvilistele linnas lõbusõitu teeb.

Avastamata pärl Druskininkai

Leedu tuntuim kuurort on küll Palanga, ent kuulsaim suvitus- ja ravilinn asub hoopis Poola piiri ääres Druskininkais.

Druskininkai kuurordi Nemunase kaldal rajas juba 18. sajandi lõpul Poola kuningas ja Peterburi-Varssavi raudtee valmides sai sellest suvituslinn, mida teati kõikjal Vene tsaaririigis.

Kuurordi parimad päevad jäid kahe ilmasõja vahele, kui Druskininkai oli Poola võimu all ja Leedu ning Poola olid maaküsimuse tõttu lausa tülis.

Maailmasõdade vahel ehitati kuurortlinna palju puupitsidega villasid, mis praegugi suvituspiirkonnale omapära annavad. Varjuliste parkide ning lugematute lillepeenardega suvituslinn on justkui Läti mereäärsete linnade Ventspilsi ja Jurmala lisand, millel ei puudu kerge aktsent Pärnustki.

Druskininkais asub mitu mineraalveeallikat, mis kaevust on kõigile kättesaadav. See mineraalvesi ravivat paljusid tervisehädasid ja muutvat naised 20 aastat nooremaks. Samuti paikneb siin Euroopa üks suuremaid veeparke, mille liulaskmistorud õuest vaadates jalad nõrgaks võtavad.

Suurel Balti ringreisil osalejatel tuleks läbi astuda linnamuuseumist Druskonise järve kaldal.

Kiri Euroopa keskpunktist

Leedulased on uhked selle üle, et nende territooriumil asub Euroopa geograafiline keskpunkt. Kui aastaid tagasi pidasid end Euroopa naba omanikuks nii rumeenlased kui sakslased, siis 1989. aastal tegid Prantsuse rahvusliku geograafiainstituudi teadlased kindlaks, et Euroopa keskkoht paikneb hoopis Vilniuse lähedal ja sel teemal pole mõtet rohkem vaielda.

Mõistagi on leedulased “Guinnessi rekordite raamatuski” ära märgitud fakti üle uhked. Pühade ajal korraldatakse Leedu pealinnast 26 kilomeetri kaugusel künkal rahvaüritusi ja turistidelegi on põhjust omanäolist sihtkohta välja pakkuda.

„See on kompensatsioon Leedu traagilise ajaloo eest,“ arvab Baltimaade ajakirjanikele Leedut tutvustanud giid Edita. „Kunagi oli Leedu Euroopa suurriik, nüüd saame taas Euroopas kesksel kohal olla.“

Kelle jalg on Euroopa keskpunktile astunud, saab sellest kodustele-sõpradele-tuttavatele teada anda, saates kohalikust turismiinfopunktist sündmust märkiva templiga postkaardi.

Väikese tasu trükitakse sertifikaatki. Kodusele meeneriiulile võib Euroopa keskpunktist kaasa osta konservikarpi pandud Vilniuse õhku.

Euroopa mandri keskpunkti koordinaadid on 54° 54´ põhjalaiust ja 25º 19´ idapikkust.