Paha lugu, peaks ikka popbändi suhtuma nagu lihtsalt popbändi, mis siis, et nad on juba ligi 30 aastat teinud häid laule ja mitmeid superalbumeid.
Kuna nende kunst on nii suur ja sügav ja kontseptuaalne, tuleb seda võtta isiklikult ja seega vabalt. Maailma on vaja dekodeerida, mitte kodeerida. Samas muidugi äge, kui ühele bändile tekib külge nii palju imagot ja tähendusi, suhtumisi, sundkäitumisi nendega seoses. Nad on pop-pühakud, üks ehedamaid ja eredamaid näiteid sellele vanale skandaalsele Lennonist alanud loole, et pop-ikoonid on suuremad kui religioon.
Igal juhul on nad cool'id mehed. Vaatan nende uuemaid pilte. Staarid, kelle üks murdosasekundiline kulmuliigutus näitab rohkem kui mõne pop-screamo-bändi tunnike üles-alla hüppamist.
Just sellepärast DM mulle meeldib, inimesed on sündinud staarid, ja see näitab tõepoolest mingit pühaklikkust, võib ju öelda, et see on ainult popkultuur, aga DM müüb üle maailma praegu staadioneid välja ning ajal, mil plaate ostavad ainult melomaanid, mitte enam IGA INIMENE, ostab DMi plaate ikkagi suurem hulk inimesi, kui me saame mingi ühe mõiste alla mahutada. See on hea, sest vaadake, võib-olla Celine Dion müüb ka siiani, aga tal ei ole mingit mõtet ega tähendust, teda ei ole selles mõttes üldse olemas.
DM on eelkõige DM-märk ja alles siis muusika, aga märk tuli muusikast ja see on DMi kui ikooni tagatis.