Võetud eesmärk kirjutada Depeche Mode'i uuest albumist lõi pildi mustaks. Nii kolossaalne asi, DM on püha, see TÄHENDAB midagi tohutule hulgale inimestele, mulle endale kaasa arvatud - kuigi ma ei ole DM-padufänn, ma olen muusikafänn, mitte ühe või teise bändi fänn.
DM on nähtus, mille kohta tuhat sõna võib jääda vahuks, kohati tuleb tunne, et tuleb leida see üks ja see üks on... om.
Paha lugu, peaks ikka popbändi suhtuma nagu lihtsalt popbändi, mis siis, et nad on juba ligi 30 aastat teinud häid laule ja mitmeid superalbumeid.
Kuna nende kunst on nii suur ja sügav ja kontseptuaalne, tuleb seda võtta isiklikult ja seega vabalt. Maailma on vaja dekodeerida, mitte kodeerida. Samas muidugi äge, kui ühele bändile tekib külge nii palju imagot ja tähendusi, suhtumisi, sundkäitumisi nendega seoses. Nad on pop-pühakud, üks ehedamaid ja eredamaid näiteid sellele vanale skandaalsele Lennonist alanud loole, et pop-ikoonid on suuremad kui religioon.
Igal juhul on nad cool'id mehed. Vaatan nende uuemaid pilte. Staarid, kelle üks murdosasekundiline kulmuliigutus näitab rohkem kui mõne pop-screamo-bändi tunnike üles-alla hüppamist.
Just sellepärast DM mulle meeldib, inimesed on sündinud staarid, ja see näitab tõepoolest mingit pühaklikkust, võib ju öelda, et see on ainult popkultuur, aga DM müüb üle maailma praegu staadioneid välja ning ajal, mil plaate ostavad ainult melomaanid, mitte enam IGA INIMENE, ostab DMi plaate ikkagi suurem hulk inimesi, kui me saame mingi ühe mõiste alla mahutada. See on hea, sest vaadake, võib-olla Celine Dion müüb ka siiani, aga tal ei ole mingit mõtet ega tähendust, teda ei ole selles mõttes üldse olemas.
DM on eelkõige DM-märk ja alles siis muusika, aga märk tuli muusikast ja see on DMi kui ikooni tagatis.
On selge, et positsiooni kätte võitnud DM ei tähenda MUUSIKALISELT tänapäeval enam seda, mida karjääri varasemas ja mõnes mõttes peamises staadiumis, 80ndatel, "Violator" ja 1990 kaasa arvatud. Õigupoolest võiks DM täna ükskõik millist muusikat teha, nende staatus enam nii kergelt ei kustu.
Plaadi esimene singel "Wrong" mõjub ülelaetud säriseva elektrikuulina, mis veereb mööda kindlaksmääratud rada mürinal alla. Hea muusika valemis on ka oskus välistada, "Wrongis" aga iseenesest meeldivalt metalsed Nine-Inch-Nails-rütmid ja eksmoodsad reivisündid koos "eksperimentaalsete" raginatega on liig. Võib-olla staadionil need massiivid töötavad. Samas tekib "Wrongi" ja veel mõnda lugu ("Hole To Feed") kuulates küsimus, kui palju neis meestes on rutiinset DM-masinat ja kui palju jumalikku sädet. Ja kas 12ndaks plaadiks muusikarakud uuenevad või köetakse jumalmasinat vanast rasvast.
Õnneks läheb plaat keskelt alates iga kuulamiskorraga järjest paremaks. "Little Soul", "Peace", "Come Back" jm on hümnid, mille pärast DMi armastatakse. Neis on ruumi nii tuttavalt DMilikele, kuid siiski ebaargistele meloodiatele kui väikestele peentele uutele ideedele, näidates, et DM on siiski üle keskmise elektropopi bändi, kes Dmi oma eeskujude sekka nimetab, mitte pelgalt vana bänd, kes püüab ajaga kaasas käia.