Nädala plaat: jõud ja kulinad

Muse Foto: promo

Muse

The 2nd Law

(Warner)

Hinne 4

Paneme maakaardi paika. Muse on päris suur maa, seal on kõrged mäed ja lained mässavad vastu rannakaljusid. Seal leidub kõike. Ning jätame geograafilised metafoorid ja räägime muusikalisest maast, Muse on ikkagi suur maa.

Ühes otsas on kõik see eklektiline visklemine, stiilikarussell, pompoossus, mille pärast Muse’i armastatakse ja vihatakse. Frontman Matt Bellamy kirjeldas oma bändi kuuendat stuudioalbumit kui «kristliku gängstaräpi jazz-odüsseiat mõningase ambientse mäsleva dubstep’iga ning nägusulatava metal-flamenko kauboipsühhedeeliaga».

Kõlab hästi, aga eks ta nalja tegi. Huumorimeele olemasolu sunnib Muse’i oma ülepaisutatud muusikat tegema keel põses. Kindlalt kuuluvad Muse’i DNAsse Queen, Radio­head, U2, The Prodigy, Smashing Pumpkins, ELP, ELO, Nirvana ja Led Zeppelin, samuti klassikaline disko, mis on rokivormi toestatud moodsa elektroonikaga. Kõlab staadioni­bändi klišeekombona.

Teine ots on selgem ja lihtsam ja see on see ots, kust on ka Muse’i kergem omaks võtta. Tegemist on klassikalise power-trioga. The Jamist Motörheadini. Ka Nirvana «Nevermind»-aeg käib siia alla. Mis on power-pop laiemalt? The Who kidramehel Pete Townshendil paluti seda 45 aastat tagasi kirjeldada ja ta ütles, et see on see, mida The Who mängib, mida Small Faces mängib ja mida Beach Boys tegi «Fun, Fun, Fun» perioodil.

Power-pop on rõhutatus, jõud, lärmakas saund. Tugevad, krõbedad meloodiad, võimsad vokaalharmooniad, vali, julm biit, soolode asemel rifid. Ökonoomsed arranžeeringud, tänapäeval stuudiotöös ja ka laiv-produktsioonis jõhker kompressimine. Kõige selle juures lai, ülbe joon. Ka teatav liigne paatos, mis aga samuti julgelt välja mängitakse. Ja ehkki bluusist pärit, on power-pop bluusi lämmatanud.

See on Muse’i baasiks. Ja selle baasi täidab ta oivaliselt.

Algsest power-pop’ist endast kasvasid välja nii erinevad alažanrid nagu jangle pop (naine power-pop’i mehele) ja glam rock (mis on ka mõnes mõttes naine power-pop’i mehele).

Pole siis ime, et Muse on juurte juurest edasi liikunud. Kõik Muse’i lisaelemendid – funky’st bassist neoklassikani, brostep’ist vaskpillirühmani, koorilaulust gootirokini, trance-süntidest keelpillikvartetini, kui ­ainult ühe minuti jooksul toimuvat nimetada – tunduvad olevat Muse’i enda jaoks õigustus teha tegelikult täiesti arusaadavat staadionipoppi ning publikule mõeldud kamuflaažiks: näib toimuvat midagi spetsiaalset, intellektuaalset, publik teab, et ta ei jookse Muse’i vaatama lihtsast pop-himust.

Muse’i edevus ja ehtimine on samas ka põhjus, miks osa kriitikuid seda bändi ei salli. Õõnes ambitsioonikus! Mitte just muusika hingele, aga raju, meloodilise power-pop’i ja häbematu ehtimise sulam muudab Muse’i intellektuaalselt huvitavaks kogemuseks.