Kati Murutar, naisena sündinud. 20 aastat hiljem

Kati Murutar. Foto: Elukiri

Epp Petrone

,

Elukiri

Märts on Kati sünnipäevakuu. Mõneti on see üllatav, et ta saab alles 42 - tundub, et ta on terve igaviku Eesti avalikkuse ees olnud. Väliselt näeb ta endiselt noor välja: musklites ja päevitunud, äsja tagasi jõudnud Egiptuse-reisilt.

Ajakirjaniku võtab ta vastu oma suure pere nn Tartu staabis: maja on tema abikaasa Alo Murutari kirjastuse oma, allüürija on osaühing Kati Murutar ja nii ongi seal lindistusstuudio ja kabinetid, külalistoad, aga... koduhõngu seal eriti pole.

„Olen üha enam seda meelt, et inimesele polegi vaja jäävat kodu," ütleb Kati ja viitab oma autoriteedile rabi Benjaminile, kes nimetab kodu telgiks.

Kati Pärnu-lähedane Liu küla majake oli mõnda aega müügis, aga nüüd on see hoopis suuremaks ehitatud. Pool Murutaride peret elab nädalavahetuseti Võrtsjärve ääres ja Kati tunnistab, et tahaks ise koos oma nelja hobuse ja kolme koeraga aasta ringi koos mere ääres elada.

Laste koolide pärast on praegu ajutine Tartu-staabi periood ja tegelikult ootab Kati suve, et veerand aastat Lius oma Eedeniga jälle päriselt koos elada.

Su vanaema Alma oli mustlane, küllap sellest su rahutu veri ja palju kodusid. Olen kuulnud ka ütlemist, et su isaisa Aleksandri juudi veri paistab sinust välja: sa saad ühe keskmise Eesti kirjaniku kohta liiga hästi oma majandamisega hakkama!

Mina ja keskmine?! Mulle ei ole üldsegi omane olla üheselt määratletav. Ma ei suuda olla elukutseline paljulapseline, professionaalne loomakaitsja, keskendunud ökomeelik või mingi erakonna liige. Ega olla elukutseline kirjanik, see nagu kohustab olema hästi paikne, ülivaimne, suhteliselt sitasti toime tulev ebapraktiline ja ebalogistiline käpard, eks?

Ja kuna ma keeldun sedamoodi kiratsemast ja vaimleva kopituse järele lehkamast, kuna ma tõesti saan enda majandamisega hakkama, siis ma ei kuulu kirjanike tsunfti, ehkki olen liidu liige. Minu vastutusel on kolm koera, neli hobust, papagoid, kassid ja oma sünnitatud noorte inimeste õnnelik lapsepõlv - ma ei tohi mitte hakkama saada!

Sinu raamatust „Naisena sündinud, 20 aastat hiljem" jääb silma üks naine, kel on huvitavalt kirjeldatud paanikahäire. Kas sa tunned kedagi, kel see haigus on?

Suhtlen nelja-viie saatusekaaslasega väga lähedalt. See oli mul ju endal ka! Kartsin totaalselt avalikku esinemist ega talunud kaamera ja mikrofoni painet.

Esimene paanikaatakk oli mul 15 aastat tagasi. Mul oli Raadio 2-s pikk saatepäev juhtida. Järsku tunnen mikrofoni ees, et toimub mingi täielik jama: kõris pigistab, pea läheb kuklasse, tuleb käega toetada.

Kui vaadatakse vanu telesalvestusi üle, pandagu tähele: kui ma hoian kätt kukla taga, siis olen tegelikult salakesi pilditu. Siis on ajus juba nii suur hapnikupuudus, et edasi kukungi kokku.

Mul on meeles, kuidas sa kunagi raadios otse-eetris seksuoloog Imre Rammulit intervjueerides ära minestasid.

Jah, kukkusin tookord sellesama paanikahäire kätte kokku. Rammul tegi eetrisse helistajatega saadet edasi. Kiirabi diagnoosis mul südame rütmihäired, aga need olid tingitud paanikast... Olin sel ajal ka Mainori Ärikoolis ja Lennukolledžis õppejõud, esinesin siin ja seal, igal nädalal olid otsesaated.

Alalõpmata silme ees virvendas, kõris pigistas, süda oli kurgus. Mul oli kogu aeg kaasas palderjanitinktuur. Enne esinemist ja eetrisse minekut oli 30 grammi konjakit see, mis kuidagi olukorra päästis, või vähemalt teadmine, et see on mul käepärast.

Seda sorti esinemispaanika oli ka mu professionaalsest lauljast isal Harri Vasaral. Ta kartis nii õudselt esineda, et vahel enne lavaleminekut ta oksendas hirmu pärast. Ja ka tema lahjendas oma paanikat mõõduka konjakiga.

Aga müstiline: pärast seda, kui mu Liu majake neli aastat tagasi orkaani kätte jäi, lõppesid kõik mu paanikahäired ära. Lihtsalt.

Elasid orkaaniga seoses üle nii suure šoki, et hullemaks ei saanud enam minna?

Vaat siis juhtus minu elus täpselt see asi, mida me nimetame keskea kriisiks. Olin totaalselt ebarahul oma eluga. Kirjutasin sel ajal peamiselt ajakirju täis ja see rutiin nüristas ära. Teemad ja isiksused olid õiged, aga minus endas oli üks pidetu laperdamine.

Tänu orkaanile polnud enam võimalik laperdada - kas/või oli käsil. Katastroofi tagajärgede klattimisele läks vähemalt veerand miljonit ära, aga kindlustusest sai taastamiskuludeks vaid 75 000 krooni. Mul oli tõsine kihk, et võtan selle raha, haaran oma neli last - viiendat siis veel polnud - ja põrutan kusagile Ameerika Ühendriikidesse Kentuckysse või Montanasse nõudepesijaks, lüpsjaks, ükskõik kelleks!

Siis oli veel õnneks vaja viisat. Sellest sai mu taganemistee. Ja Jausa talu põrand oli ka välja kaevatud nagu haigutav haud... Nii ei minda.

Kas oleksid siis abikaasa Eestisse maha jätnud?

Kõik lapsed käisid toona Tartus koolis ja lasteaias ning vanaema-vanaisa olid ka siin. Nad ei küsinud, mis minu hinges toimub, kui ma seal orkaanijärgses majas keset külma talve üksi võitlen. Pigem olid nad mornid, et ma olin mitu nädalat ära, võtsin seinalaudu lahti, kütsin ja tuulutasin seal. Üksi.

Olen selles elus väga palju - ja üha veendunumalt! - üksindust kogenud. Nüüd juba teadlikult valinud. Kui on valida, kas seltskond ja pidu või hobused ja treeninguplats, siis ma... ei valigi. Olen tallis.

Esialgne eraklusega harjumine tekitab enesehaletsuse. Ehkki üksindus on üks maailma hinnalisemaid aardeid üldse.

Ma elangi enamasti töökindla troikaga abielus. Mehel on kummalgi käel tema vanemad, kokku on nad moodustanud sellise koosluse, kes suudab minuga abielus olla.

Kas sul Lius orkaanitalvel külm ei olnud?

Oli ju jaanuar! Kõigepealt oli märg ja tuul, siis tuli pakane peale. Selleks ajaks kui ma olin maja ära kuivatanud, pidin natukene ära surema. Kõhtu lõid sellised valud, nagu oleksin noa ribide alla saanud. Haiglas selgus: sapikivid pluss kõhunäärme äge põletik. Umbes kuu aega ei tohtinud ma peaaegu mitte midagi süüa. Sellest saadik on mu kangeim alkohol olnud keefir.

Teil on orkaanijärgne aeg vist senini omavahel läbi rääkimata?

Seal ei olegi midagi läbi rääkida, ma mõistan oma hõimlasi täielikult. Kujuta ette, kui palju nad kogu aeg kõike minuga seonduvat peavad alla neelama: palju lapsi ja loomi, meediamürtsud ning lakkamatu ehitamine ja ränne.

Aga kas nemad teavad, mida sina tunned?

Ei. Kui mul on eriti rängad ajad, siis tõmbungi eraklusse ja pean üksinda oma võitlusi.

Kui mu sapp viskas liiva täis, keerdu ja põletikku, prantsatasin haiglasse ja Alo pani koos oma isa ja meie vanima pojaga Jausa tallu uued põrandad. Loodus ei salli tühja kohta. Igas mõttes. Kui igiliikurist-kõigesuutjast mind pole jalus, toimub maailm kah ikka...

Kas sa ei ole mõelnud pereteraapiasse minekust?

Pereteraapia on sarnase pöördekiirusega inimeste sobitamiseks. Meie Aloga oleme eri dimensioonidest, võrreldamatute sagedustega - terapeut oleks seal kusagil vahepeal merehaige ja nutaks, ning tänan, ei! (Vaikib ja mõtleb.) Olen pigem ise teistele pihiema ja terapeut. Kas või oma raamatute kaudu.

Vaata, mina olen tahtnud palju lapsi, minu eluline vajadus on majake mere ääres, mina olen tahtnud lastele hobuseid ja koeri. Järelikult ei saa ma sellega koormata oma abikaasat. Seega ei heida ma ka ette, et ta kannatab minu pandud koormat välja ainult koos oma vanematega. Ja sinna koorma otsa ei mahu minu üleelamised. Püüan neid säästa.

Mind on üldse kõrgelt rohkem, kui enamik inimesi välja kannatab. Mul on pidevalt selline tunne, et ma kogu aeg võlgnen midagi, lihtsalt sellepärast, et olen kõigi elud, kellega vähegi kõrvuti kulgen, oma sisehäälest tekitatud vajaduste rahuldamisega nii raskeks teinud.

Kui meie bernhardinnal Barbaral olid pärast orkaani enneaegsed kutsikad, siis elasin nendega samuti ihuüksi Lius toanurgas koerapesas keset hinge vaakuvaid kutsikaid: 11 kutsikast sündis elusana 6 ja üles õnnestus putitada 3... Küla poemüüja tõi mulle koju süüa.

Kes mu sellest eluperioodist kuulis, see enamasti ka ohhetas: kuidas sind sinna niimoodi jäeti? Siis ma seletasin neile, et minu algatusel on meil Barbara, et Barbara sai paaritatud minu algatusel ja see, et see pesakond sündis enneaegu, on absoluutselt minu mure. Teistel on samal ajal ju minu lastega 200 km kaugusel omad jamad.

Kas see ongi nüüd sinu elu? Ei paista just eriti õnnelik.

Mu elu on üleni õnnelik iga sekund, mil olen kas oma hobuste juures Lätikülas või mõnes teises tallis Horsemarket.ee-le lugusid loomas. Tartu elu ma ei ela. Ühegi linna oma mitte.

Ja abielu on mul ilmselt tüüpiline keskealiste inimeste abielu. Kui ma praegu mõnel nõrkusehetkel kiunun, siis ütlevad kauased teekaaslased: miski pole ju muutunud, kõik on su elus alati niimoodi olnud.

Ja ma tean tänu kooselule loomadega ka, mis värk on. Vaata, kui inimloomal on käsil fertiilne eluperiood, siis on ta timmitud niimoodi, et ta tõesti ei näe partneri juures kõiki asju. Ta neelab ebaolulise selle nimel alla, et saada veel lapsi.

Aga kui tal on elu ära jätkatud, siis ta vaatab uut elujärku teise pilguga. Seda juhtub nii paljude inimestega, nagu vanasõnagi ütleb: armastus teeb pimedaks. Umbes pool läheb uues elufaasis laiali. Mina teen tööd. Ja laiali minna pole justkui eriti põhjust: mu elu jätkub kas selle tuntud headuses mehega või täiesti meesteta.

Kuidas sa vananemisse suhtud?

Ma ei ole ammu enam ühegi asja üle niimoodi rõõmustanud nagu viis aastat tagasi tuka seest halli karva leides! See oli umbes sama emotsioon, kui mul 13-aastaselt „päevad" hakkasid. Algab uus eluperiood! Nüüd olen ma väga nõutu, et mul ongi ainult need paar-kolm halli karva ja rohkem pole tulnud.

Vaatan kõrvalt erinevaid vananemise mooduseid. Üks moodus on just selline traatnaine, tädi-Tarzan, nagu ma ise olen. Aga „Naisena sündinud, 20 aastat hiljem" raamatu peategelaseks kirjutasin ma teise võimaluse. Kui Astral oleks elus läinud oma valikutega teisiti, oleks temastki võinud saada motiveeritud ja trimmis nais-Tarzan.

Mis tunne oli olla selle paksu naise sees, kui sa teda kirjeldasid?

Teda kirjeldama asudes arvasin, et tal on mingi šanss hakata kaalu jälgima ja see on kättevõtmise asi. Aga tema sees elades sain teada, et ta ei saa - ta läheb järjest paksemaks. Ka siis, kui saab eluloterii peavõidu, ikka kogub keha kahtlustavalt reserve. Nii et ma sain teada, et pekikogu su ümber on üks suur tuhandekihiline olemuslik vangla.

Sinagi oled oma kehast peaaegu lahku läinud - kui sul kaksteist aastat tagasi vähk avastati?

Mul oli tookord pärast operatsiooni niimoodi, et ma ei saanud õieti käia ega istuda, aga ma teadsin, et pean otsekohe minema Luule Viilma juurde. Me ei tundnud teineteist isiklikult, olin vaid paari tema esimest ellujäämise õpetust lugenud.

Ta vastas telefonile ise ja ütles, et hakaku ma otsekohe sõitma. Tõusin püsti ja sõitsin ühe hingetõmbega Tartust Haapsallu. Opist oli selleks ajaks möödas neli-viis päeva ja ma juhtisin autot külili rooli taga - olgu liikluspolitsei mulle tagasiulatuvalt armuline.

Kui vana siis tita oli?

Kuuvanune. Sünnituse käigus see kasvaja leiti ja kuu hiljem opereeriti. Mistõttu kaks noorimat last sündisid keisrilõikega.

Miks sa Luule Viilma juurde sõitmiseks mehelt abi ei palunud?

Ma jätsin ju kuuvanuse lapse talle ja tema emale hoida! Kui ma oleksin tol hetkel viivitanud, siis oleksin ma praegu surnud.

Mida Viilma sinuga tegi?

Ta jättis kõik oma selle päeva vastuvõtud ära ja tegeles minuga viis-kuus tundi. Ta hoidis käes kive, mis olid tema meediumiks, nende kaudu püüdis ta oma pildiread ja jutustas mulle minust endast - läbi paljude elude. Mina olin täiesti vait. Alguses kippusin vahele rääkima, aga kasvasin vahelekommenteerimise pusast hästi ruttu välja, lihtsalt kuulasin ja õppisin.

Mis nende tundidega muutus?

Ma kolisin korrus kõrgemale. Või mitu. Sõitsin vist suisa liftiga. Lahkusin tookord Luule juurest teadmisega, et jätan kõik oma lümfisõlmed alles ega vaja kiiritamist, sest olen valmis rakutasandil oma haigusega rääkima. Jumala pärast, ma ei hoidunud professionaalsest meditsiinist, olin selle abi juba kätte saanud. Ära lõigatakse haiguskolle, terveks pead saama ise.

Kas Luule soovitas kiiritamisest loobuda?

Luule ei rääkinud sellest üldse midagi. Ja ärge seda kodus järele tehke! Minge arsti juurde. Luule oli Arst. Tema juurest ära tulles teadsin, et olen oma vähiga kontaktis. See ei olnud isegi võidurõõm ega kergendus ega üldse mitte midagi, vaid see lihtsalt oli nii.

Edasi said meist doktor Viilmaga lähedased sõbrad: tegime koos saateid, toimetasin tema raamatute kordustrükid ja uute köidete esmatrükid. Ta tutvustas mind ka dr Sirje Gabrieliga -natuke aega enne nende mõlema lahkumist. Teatepulk... pst! Ei räägi.

Muide praegu, mil Maa siseneb uude ajastusse, on ka minu elus selline periood, et üsna paljud jõud sikutavad mind enda poole. Orienteeru ja süstematiseeri, tunneta ja vali igal sammul.

Mis mõttes?

On mitu sensitiivi, kes kirjutavad ja helistavad mulle. Ja mitu vaimulikku hoiab hoolega kontakti. Ju on vaimsetel jõududel minuga plaanid.

Mida sa ise sensitiivide huvist arvad?

Suhtlen mõnuga. Käin aeg-ajalt koosviibimistel ja teenistustel. Aga ma ei saa mitte kunagi professionaalseks teadmanaiseks ega preestriks - ma ju ei sobi kuuluma ühtegi tsunfti. Ka selles mõttes. Selge see, et mul on üpris töökorras antennid ja vägev väli, mille peal erinevad jõud ennast peegeldavad ja võimendavad.

Kas sa tunnetad ka oma Ameerikas elava emaga mingit telepaatilist sidet? Teie reaalelusuhted on olnud väga keerulised.

Ma üldiselt tean, mis temaga toimub, võtan vahel tahtmatult ühendust. Oma viimase aja raamatuid kirjutades lasin ma emast totaalselt lahti. Seni ma kartsin tema kõnesid, tema hukkamõistu - kui valesti ma olen abiellunud, kui valesti ma elan -, aga kirjutamise kaudu läksin tagasi lapsepõlve, tegin läbi teraapia, mida ka psühholoogid õpetavad.

Mina tegin seda vaistlikult. Sain oma sisemise lapse ise sülle võetud ja kurjade küünte vahelt ära juhatatud. Ja lakkasingi kartmast tema helistamisi, mis kõik mu kallid inimesed, loomad ja elukorralduse alati pilbastasid, maatasa tegid ja läbi mõnitasid. Neid kõnesid pole enam tulnudki. Veevalaja ajastul meie elude jada omavahel ei kohtu.

Kas ta oma lastelastega suhtleb?

Ei, ta ei tunnegi neid. Mõned korrad on kohtunud. Ta ei tunne mu meest ega tema hõimu ka mitte, aga seda pädevam ta on kõiki asju hukka mõistma.

Kas te Luule Viilmaga ka rääkisite sellest, mis on sinu ema probleemid? Ema on ju hästi oluline.

On muidugi. Suurema osa naiste probleem on totaalselt vale elupartneri valik, seesama, millest ma räägin oma „Naisena sündinud" uutes raamatutes. Ema nii õudselt igatses olla minu isaga, kes ei olnud absoluutselt tema jaoks määratud mees. Ja teine valik, mis ta isiksusena täiesti lammutas, oli see, et ta läks ära Ameerikasse just siis, kui ta ainsal tütrel ehk minul hakkasid lapsed sündima ja kui Eesti sai vabaks. Ta läks ära nii tagurpidi teekonnaga, et see ongi ta kogu ilmaga lõplikult riidu ajanud.

Pärnus oli ta väga hinnatud arst, oma sõbrannade ringkonnaga, aga nüüdseks on ta oma valikutega koonuses. Et mitte lõhki minna, ongi ta mõelnud kõik Eestisse ja minusse puutuva nii halvaks ja valeks.

Varem oli kõige hullem see, et ühest küljest tegi ta mulle oma kõnede ja kirjadega kohutavalt haiget, aga teisest küljest oli mul tast nii kahju. Minu õrn ja ilus ja nii mõlkis emme ju. Aga nüüd on mul tunded tasandunud, nagu see igasugustes inimsuhetes smoorib. Kõigepealt on kirg ja armastus, siis on pettumus ja viha ja siis tulebki täpselt niisugune leebe emotsioonivabadus, mis pole üldse õnnetu seisund, see on äärmiselt hea olukord.

See, kuidas su ema 1980. aastate lõpus Eestist lahkus ja sa üksi siia jäid, võis küll kummaline olukord olla.

Jah, lehvitasin talle Tallinna sadamas järele viimast kuud rasedana. Ema lootis, et valin tema ja Ameerika. Või et saan siis vähemalt mingi aja möödudes aru, et tema pakutav on parem -hea küll, see üks laps võib ju kah kaasa tulla, et vanaemal Ameerikas elada aidata. Aga mina ei kavatsenudki vigadeparandust teha, vaid sain muudkui lapsi juurde. Aina samasse pessa.

Ema on muidugi üks oluline põhjus, miks ma ei mõtle lahutusele ka siis, kui käivad perioodilised üleviskamise hetked - abielu jookseb ju kinni ja lahti tsüklitena nagu enamikul meist kõik suhted ja kõrvuti kulgemised. Kui mitmed kurjad vaimud loodavad nii kangesti mu lahutust, siis järelikult on see äärmiselt vale lahendus.

Elukorraldus ja logistilised perioodid lihtsalt muutuvad. Oli neli Lius elatud talve, nüüd on mul teine Tartu-talv. Mõne aja pärast muutuvad olud ja vajadused ning tehakse uued kompromissid ja kannapöörded. Hooned ja aiad me ümber on nagu dekoratsioonid: telk, mille arukas inimene loob selleks elujärguks nii meeldivaks ja toetavaks kui vähegi võimalik. Siis pakib ta aga oma potilille ja seinakella, biovälja ja elutarkuse kokku ja jätkab matka.

Miks sinu enda elu nii keeruline ja väljakutseid täis on?

Mul on eelmised elud olnud täpselt sama hullud! Kõrvaltvaatajale. Enda jaoks on kõik lihtne ja rütmiline. Vaatlen-töötlen-vahendan olevat - selles elus kirjasõna abil.

Aeglaste pööretega inimestele võib kõrvalt tunduda, et ma torman, sarv sirge. Tegelikult astun iga sammu väga täpselt ja veendunult nähtamatu märgi peale, mis on nähtava all varjul nagu purdekivike. Märgid näitavad, et mu lapsed hakkavad ükshaaval ja järjest täitma neid unistusi, mis on minulgi olnud, aga ühes elus pole kõike jõudnud. Nüüd teevad lapsed need asjad ära - vägev!