Vahur Kersna tegi võidujooksuga lõpparve

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Peeter Langovits

Kui Vahur Kersna hakkas tegema saatesarja «Täna õhtul…», ei jõudnud ta ära imestada, et Uno Loobist, Smilersist ega Singer Vingerist, kes kõik olnud pikki aastaid tema sõnul «meie igapäevaelu audiotapeet», pole kirjutatud ühtki lugu ega tehtud ühtki saadet, kus oleks üritatud nende kohta midagi teada saada.

Sama kehtib Kersna (46) kohta. Mis siis, et ta on rohkem kui kaks kümnendit olnud meie igapäevaelu audiovisuaalne tapeet.
Jah, ta on andnud palju kõneainet, kuid tegelikult rääkinud vähe. Mullu oktoobris kujunes suursündmuseks rohkem kui aasta haiguslehel viibinud Kersna naasmine teleekraanile. Jõulude eel sai kõneaineks tema loobumine Eesti parimate sportlaste galaõhtu juhi kohalt – seda hoolimata talle lubatud 25 000-kroonisest esinemistasust –, sest ürituse savisaarestamine läks tema tõekspidamistega vastuollu.

Aasta lõpul pani ta kahetunnise saatega «Helenduvad olendid» inimesi mõtlema asjade üle, mis mattunud elu tingeltangeli alla. Jaanuari algul alustas pühapäevase sarjaga «Täna õhtul…», kus tema stuudiokülalisteks on siinsed silmapaistvad muusikud.
See kõik loobki mulje, et Kersna jõuab kõikjale ja võtab jälle tuure üles, taastamaks oma koht Eesti telesaatejuhtide edetabeli tipus, kuhu vaatajad on teda juba seitsmel korral hääletanud.

Tegelikkus, nagu selgub, on hoopis midagi muud.
Põhjus, miks tahtsin sinuga rääkida, on ühes remargis, mille pillasid meie eravestluses möödunud sügisel – et sinule on võidujooks lõppenud. Mulle tundus, et neis sõnades peitub paljutähenduslik otsus, sest väga paljudel teistelgi meie põlvkonna meestel on saanud elus võiduajamisest villand. Miks sul sai? Kas lõppes distants või rauges jõud?

Vaata, mitte keegi pole kunagi huvi tundnud, mis nõidusega suutsime heitlikus teleilmas teha saadet, mis kaheksa aasta jooksul kaotas vaadatavuse edetabelis ainult mõned nädalad saatele «Tantsud tähtedega», mõned nädalad miljonimängule, paar korda Eurovisioonile ning presidendi vastuvõtule – ühesõnaga, need olid loetud nädalad kaheksa aasta jooksul, mil «Pealtnägija» tõrjuti vaadatavuse edetabelis teiseks –, ent nobody ei ole küsinud: mis imeväel oli see võimalik?!

Ma nüüd küsin.

Mäletad lapsepõlvest nukuetendust «Memme musi»?

Sa räägid hingest, südamest, armastusest…

Vaimust. See on vaimu energia, mis paneb asja elama, hingama, helisema. Ja et saade nii pikalt toimis, siis läks seda energiat sinna sisse ikka hästi palju.

Kui sa elad aastaid seitse päeva nädalas nii, et kogu ärkveloleku aja tormab mõte mööda tuba ringi, et kas ja kus on lugu – ja mitte ainult lugu, vaid hea lugu, ja mitte ainult hea lugu, vaid väga hea lugu –, siis see on stress, ja mitte väike. See stress sööb su ühel päeval ära.

Kas mäletad, millal «Pealtnägija» tegemise käigus stress sind sööma hakkas?

Olen 23 aasta jooksul televisioonis teinud teisigi edetabeli esiotsa saateid – «Noortestuudio pärastlõuna», «Jah! show», «HTV uudised», «Monoloog tundmatuga», «Reisile sinuga». Läheb aega, enne kui keegi künnab telepõllul endale sama pika eduvao. Aga kõigel on hind ja edu hind on reeglina soolane.

Minule oli «Pealtnägija» jäämine teisele positsioonile juba lüüasaamine. Hõbemedal, öeldagu mis tahes, on ikkagi kaotus. Kui räägitakse, et meie suusavennad olid jälle väga tublid, said 13. koha, siis ... kümne minuti pärast ei mäleta seda saavutust enam keegi.

Miks sa pidid kogu aeg võitma ja endas stressi kütma?

Võib-olla realiseerisin seda, milleks spordis ja kunstis polnud piisavalt annet?

Ju ma tahtsin ikka tõestada, et on võimalik ka sellist tüüpi saatega esimene olla. Ja jätkuvalt. Kõik need aastad adusin taustal hoiakut, et küll nad [Kersna ja Mihkel Kärmas] kohe enam ei jaksa, saade kukub ära, veel üks aasta esikohal ei ole enam võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik! Näitasime, et on võimalik, ja kuidas veel on võimalik.

Nüüd mõtled teisiti?

Eelmisel nädalal kutsus ETV peatoimetaja Heidi Pruuli mind enda juurde ja küsis, kas ma ei tahaks teha vabariigi aastapäeval tervet päeva. Ütlesin, et kaks aastat tagasi oleks mul tõenäoliselt olnud ambitsioon näidata, kuidas sellist asja võiks teha, aga täna enam mitte. Las teised rabavad.

Kui sageli tundsid ennast tõestades, et mõnikord hakkab sein siiski ette tulema?

Ma elasin nii selle töö sees, et – sky is the limit [piirid ulatuvad taevani]. Ma ei tundnud kunagi, et pea oleks tühi. Praegugi, nähes, mis ümberringi toimub, ideed lausa tulvavad, et mida kõike ja kuidas võiks televisioonis teha.

Aga miks sa siis ei too mängu oma kogemusi ja ajupotentsiaali, et lahendada ükskord see olukord, kus ETV-l on lugematu hulk erinevaid juhte, aga kanali pakutavaga keegi ikkagi päris rahul ei ole?

Nagu sa ütlesid, hulk inimesi saab selle eest palka.

Samas oled ETV käekäigu pärast oma kirjutistes ju südant valutanud. Miks mitte panna oma õlg alla?

Kaheksa aasta jooksul oli pikki perioode, kui ainukene ETV saade Eesti telesaadete esikümnes oli «Pealtnägija». Kusjuures teistel saadetel olime eest ära 100 000 vaatajaga. Mõnes mõttes me lohistasime seda rongi enda järel läbi väga raskete aastate. Ainar Ruussaare valitsusaja lõpuosa oli mõnes mõttes ikka üsna disaster.

Nüüd on [Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige] Hanno Tomberg kõvasti vaeva näinud ja asjad hakanud märgatavalt muutuma. Ühelt poolt võtab muidugi ka majanduslangus konkurentidelt hoogu vähemaks, teisalt hakkab aga inimestel tekkima küllastus mõttelaadist, mida kommertskanalid esindavad ja mis nende arvates võiks töötada igavesti. Kuid ei pruugi. Kõik televiisorivaatajad ei ole idioodid. Mõned normaalsed inimesed lülitavad ka aeg-ajalt teleri sisse – ikka veel. Muidugi, kui räägime sellest, millist mõttelaadi meedia tikub taastootma, ei pruugi see kaua kesta.

Kujutan ette, et ka pidevalt esimene olemine tekitab rutiini: et kui kaua ma pean ennast tõestama?

Minule oli see normaalne elu, et ärkad hommikul üles ja mõtled, kust saada piisavalt head lugu. Kogu aeg otsid, kogu aeg mingis mõttes ei ole endaga rahul – mis on väga ohtlik.

Miks?

Sest see mõjub tervisele halvasti.

Kuidas?

Vaata, haigused on alati saatuse pöördumine inimese poole: ta tahab sulle midagi öelda. Kui sa muidu aru ei saa, siis visatakse sind Niiluses kärestikku. On aeg peatuda. Järele mõelda. Midagi muuta.

Niilusel poolteist aastat tagasi juhtunu polnud siis mitte õnnetus, vaid pigem saatuse otsene kõne?

Kui vihane kärestik loopis mind seal nagu kaltsu mööda kive ja olin järjest ma-ei-tea-kui-pikalt vee all, siis hinges valitses samal ajal kummaline rahu. Ja kindel tunne, et täna pole minu surmapäev.

Oled nüüd sellest olukorrast välja tulnud, kuhu saatus sind paiskas?

Tead sa kedagi, kes oleks elust elavana välja tulnud?

Varem töötasid aktiivselt publikule, nüüd tundub, et teed saateid rohkem iseendale. Paistab mulle õigesti?

Jah, võib-olla küll. «Pealtnägija» oli... born to be wild. Inimesel pidi olema seda mitte vaadanuna tunne, et ta jäi millestki ilma.

Saate «Täna õhtul...» kohta on arvatud, et see ei ole sinu võimete vääriline.

Aga on jõukohane.

Et kas sellist Kersnat me tagasi ootasime?

See on teie probleem.

Kas see tähendab, et sa ei arvesta enam üldse vaatajaga?

Televisioon ei ole luuletuste sahtlisse kirjutamine. Et möirgad kõik oma tumedad tungid öhe ja sinna nad jäävad. Televisioonis pead alati arvestama, et tulemus oleks söödav ja seeditav. Aga ma ei ole kunagi üritanud kellelegi aktiivselt meeldida – ja praegu üritan seda vähem kui kunagi varem.

Tähendab, et sulle ei lähe grammigi korda, kui paljud su saadet vaatavad ja kas seda järgmisel päeval lehes ka arvustatakse?

Hoolimata sellest, et eestlane vaatab telekat keskmiselt neli tundi päevas, televisiooni ja raadiot vähegi tõsiseltvõetavalt Eestis ei arvustata. See, mis toimub, on lihtsalt hale.

Indrek Treufeldt näiteks tegi mullu epohhiloova sarja, aga kas keegi võttis märgata?

Kuigi hiljuti nii juhtus, siis ausõna, mul puudub igasugune ambitsioon olla kolm korda nädalas Õhtulehe esikaanel. Ma saan ilma selleta ära elatud, ja palju paremini.

Mulle tundub, Vahur, et oma viimaste saadetega oled võtnud endale ülesande näidata inimestele seda, mis on peidus elu pealispinna alla, et nad õpiksid rohkem iseendasse vaatama.

«Helenduvatest olenditest» rääkides – see oli lihtsalt üks vandeseltslaslik viibe mõttekaaslastele. Kui meedias valitsev meelelaad on väga ühe- või kaheülbaline, siis mingi osa inimesi tunneb ennast marginaalsena.

Nähes aga korraga saadet, kus inimesed mõtlevad nii nagu sina, räägivad asjadest, mis on ka sulle tähtsad ja olulised – siis vaatad, et ohoh, ma polegi üksi, meid on veel ja me ei olegi ehk nii imelikud! Usun, et see annab inimestele ühtekuuluvust ja rõõmu ja lootust, et kõik ei olegi veel puhta p...s.

Tõsi, see saade tekitas paljudes inimestes mõtteid.

Jah, isegi Tomberg tuli mulle telemaja koridoris vastu ja ütles, et tead, me siin mitu kuud valmistasime ette vana-aasta programmi, korrusetäite jagu inimesi higistas sügis otsa, et teha üle aastate üks korralik pauk. Tegidki. Aga, ütles Tomberg, mitte keegi tema tuttavatest ei räägi sellest, kõik räägivad «Helenduvatest olenditest». Saatest, mida tegid mõned inimesed paar nädalat.

Kuidas sul on õnnestunud jääda meie tõmblevas ja müüdavas-ostetavas ajas iseendaks?

Ma ei näe põhjust olla keegi muu kui see, kes ma olen.

Ma ei mäleta sinult saadet, kus oleks pidanud minema eetilisele kompromissile, oma põhimõtteid alla suruma, tegema asju konjunktuurselt.

Mitte keegi ei pea seda tegema. Ei ole mingit põhjust. Pole midagi loomulikumat kui olla sina ise.

Äkki on see siiski võitja privileeg jääda iseendaks? Teise koha mees ehk kaotaja peab rohkem teiste arvamustega arvestama.

Kes olen mina, et peaksin inimesi elama õpetama?

Mul on hea sõber, kõva hambaarst. Aasta tagasi ostis viimase peal sport-Mersu, 4,6 sekundiga 100 km/h. Neid on Eestis ainult üks või kaks. See seisab tal garaažis. Aga naine veab iga päev lapsi kooli ja trenni vana Volkswageniga, tõelise rondiga.

Üksõhtu olin neil külas ja naine rääkis, kuidas Volksul kukkus ringteel kurvi võttes uks eest ära. Pidasin seepeale sõbrale kirgliku loengu teemal, et kui ühel päeval, ptüi-ptüi-ptüi!, juhtub midagi, siis ei jõua sa seda ära kahetseda. Ta kuulas, liigutas kõrvu ja noogutas.

Mis sa pakud, kas nende elus täna, pool aastat hiljem, on miski muutunud?

Igaühel on oma elu ja õigus teha sellega, mis ta heaks arvab. Ma ei ürita juba ammu kedagi muuta või maailma paremaks punnida. See ei ole võimalik.

Milles näed praegu oma tegevuse mõtet?

Elamine on elamise mõte.

See kõlas nagu Fred Jüssi suust. Aga kas sa vahetevahel siiski ei mõtle, et milleks kõike seda teed, mida teed?

Eks ikka aeg-ajalt mõtlen. Aga mis siis. Tee plaane, kui tahad kuulda, kuidas jumalad naeravad. Kui saatusel on minuga mingid mõtted, küll ta siis nendest mulle teada annab.

Kujutad ette, et jääd elu lõpuni seda rada käima, mida mööda oled 23 aastat käinud?

Kui sa pead silmas televisiooni, siis see ei ole kindlasti siin planeedil ainus elu eksisteerimise vorm. See pael, mis mind praegu temaga seob, on ikka väga õhuke.

Naisi muudab kõvasti see, kui nad saavad lapse. Kas poja Kelvini sünd kaks ja pool aastat tagasi – mäletad, rääkisid Kroonikale tõsise näoga, et panid talle ürgse eesti nime Õüö? – on sind pannud asju elus teisiti nägema?

Muidugi. Looomulikult. Kui laps tuleb nooruses, ajal, mil sul on vaja ennast realiseerida ja tõestada, siis ei ole aega temaga koosolemist niimoodi nautida.

Nii et ta on pannud sind samuti tempot aeglustama?

Eks ta näitab ära, mis on elus päriselt tähtis.

Kas sa ei pelga, et kui asju jätkuvalt isepäiselt võtad ja reitingutest ei hooli, võid endale telejuhtkonna hulgas vaenlasi koguda?

Töökoha kaotus on küll üks viimaseid asju, mida ma kardan. Kui nad ütleksid, et kuule, reitingut pole, me ei saa sind enam kauem pidada, siis see oleks minu jaoks isegi nagu lahendus.

Vormsi Enn on kasutanud eestlaste kohta sellist väljendit nagu orjarahvas. Iga rahvuse sees ongi üks osa orjarahvas. Ei ole vahet, kas orjad mõisnikku või panka, hirm saada peksa või jääda laenudega hätta on põhimõtteliselt sama. See hirm istub paljudes sees, teeb neid vägivaldseks, araks, alatuks, ebastabiilseks, vaimselt vedelaks. Need on õnnetud inimesed, keda iseloomustab kõige paremini interneti mudakommentaatori mõttelaad.

Mis annab sulle vabaduse?

Keegi ega miski ei saa sulle anda vabadust. Vabadus on sinu sees. Sa jõuad selleni läbi arusaamise, et sulle ei ole väga oluline see, mida paljud inimesed sinust arvavad. Tähtis on see, mida sa ise tunned ja mida paar sulle lähedasemat ja olulisemat inimest arvavad. Kui tahad kõigi meele järele olla ning masside soove täita, siis jäädki iseenda vangiks.

CV Vahur-Üllar Kersna

Sündinud 4. aprillil 1962
•    Lõpetanud Antsla keskkooli 1980
•    Õppis Tartu Ülikoolis ajakirjanikuks 1980–1985
•    Esimesed karikatuurid ajalehes Säde 1976
•    Eesti NSV noorte meistrivõistlustel hõbemedal vasaraheites 1980
•    Eesti ajakirjanike rekord 5184 punkti kümnevõistluses 2003
Töö:
•    TOP raadio saatejuht ja peatoimetaja 1993–1995
•    Raadio Pulss B3 direktor ja saatejuht 1997–1998
•    Vikerraadio põhiliselt hommikuprogrammide saatejuht 1986–2007
•    ETV meelelahutussaadete toimetaja 1985–
Auhinnad:
•    Eesti Ajakirjanike Liidu aasta eetriajakirjanik 1997
•    Kuldmikrofon 2004
•    Parim meessaatejuht ajakirja Nädal lugejate küsitluse järgi seitse korda aastail 1999–2007

Teised


Maire Radsin,
Kersna saadete kauane režissöör

Mul sai «Pealtnägija» kaheksanda hooaja keskel selgeks, et pinge on tõusnud talumatult kõrgeks. Ime, et inimeste tervis ja närvid seda tehes juba varem üles ei öelnud. See vastutus, mis saate tegijatel lasub, on tohutu. Üks vale sõna või aktsent või nüanss võib tekitada terve pahameelelaviini ja tuua kaasa palju negatiivset.

Kaheksa aastat esikohal asuvat saadet teha on kohutavalt tühjaks tõmbav ja väsitav. Vahur jättis ka kõik endasse, ta pole selline, kes armastab seltskonnavestlustes oma tunnetest ja läbielamistest märku anda. Arvan, et kui ta tahtis hakata reisisaateid tegema, soovis ta midagi uut enda sisse, mis ei oleks seotud inimeste skandaalide ja vastuoludega, vaid oleks helgem ja puhtam.

    Tagasi üles