Täna PÖFFil: «Usun, et oleme üksi» ehk postapokalüptiline maailm täis huumorit ja imekaunilt märgatud hetki
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
30. november 2018, 23:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/30/11617180t1h6b0b.png)
Del (Peter Dinklage) on maailmas ihuüksi. Sõna otseses mõttes.
Pärast inimsoo kadumist elab ta väikeses tühjas linnas ning käib korrapäraselt majast majja, korjates kokku akusid ja muud kasulikku kraami ning surnukehi maha mattes. Ta sööb üksi, loeb, vaatab filme ja seab raamatuid riiulitele kohalikus raamatukogus, kuhu ta on endale kodu rajanud. Ta on oma üksindusega rahul – kuni avastab Grace’i (Elle Fanning), kes tungib ootamatult tema vaiksesse maailma. „Usun, et oleme üksi” erineb algusest peale tavalistest postapokalüptilistest filmidest, sest see ei kirjelda, mil moel maailm lõpu leidis. See pole ka tähtis. Režissöör Reed Moranole pakuvad suuremat huvi need, kes on alles jäänud. Morano poolt meisterlikult loodud, täis huumorit ja imekaunilt märgatud hetki ning kerge sotsiaalse satiiri varjundiga, kuid alahinnatud ulmenägemus on kõrvetav mõtisklus üksildusest ja inimsuhetest.