Potteri-saaga seitsmes osa lummab tumeda, ent ilusa looga
22. november 2010, 16:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Potteri-sarja seitsmenda raamatu kinolinal kaheks löömine võib tekitada eelarvamusi – ei saa siis otsi kokku tõmmatud, vaja veel suvelgi piletiraha koorida? Aga film õigustab jagamistehet.
Harry, Hermione ja Ron on täiskasvanud: tegelaskujud on saanud täisealiseks, nende kehastajad isegi üle 20, ja seitsmes Potteri-filmgi ei ole enam lastekas. Et vähemalt Eesti telekanalitelt näidatakse põrsas Babe’e ja Shreke hilisõhtul, kui suured lapsed magavad ja suured lastefilme vaatavad, on seitsmes Potteri-film ilmselt isegi osale täiskasvanutest liiga suurtekas.
Režissöör David Yates, kellel see oli kolmas Potter teha (neljas on tal sisuliselt valmis, linastub juunis), on natuke kunsti teinud. Operaatoritöö osas on me ees nauditav tervik, kus võimsatele, ülevatele maastikuplaanidele löövad rütmi sisse väikeste detailide suured tabamised: filmi võib vaadata pelgalt pildikeele pärast, kuuest eelnevast muinasjutufilmist midagi teadmata.
Muinasjutulisus on küll säilinud, kuidas teisiti olla saakski (ehkki Potter oma sihikindla hea ja kurja võitlusega on paljude fännide jaoks ilmselt juba reaalsem maailm kui ähmane ja absurdne reaalsus); aga fantastilisus toimib teiste, «realistlikumate» vahenditega; mitte enam lõbusalt ja mänguliselt, vaid kõigi põnevusfilmižanrite meetodeid kasutades: thriller’likud pingekruvimised, õudusfilmilikud vapustused, seiklusfilmilik faabula, kohati ka puhas aktsioon-rabelemine jne.
Tegelased satuvad üha rängemate katsumuste otsa; mõnedki proovikivid on moraalset laadi ja seitsmenda Potteri teemad on armastus, usaldus, reetlikkus, tahtekindlus.
Ent maagia pole kadunud. Seda annab edasi eelnimetatud efektne, lausa muusikalise rütmi, meloodia ja harmooniaga pildikeel (ma ei pannud filmimuusikat tähele, kui Nick Cave välja jätta, ilmselt toestas see pilti – eepilistes lugudes selline vahekord sobibki).
Ei puudu ka võlukunst, ent see ei ole enam sündmuste mootor; trickster’iteks, kes liiguvad mööda ilmapuu kolme korrust – jumalad (head võlurid), maa (inimesed) ja allilm (halvad võlurid) –, on kolm peategelast.
See ongi hingelise kasvamise lugu, mille Daniel Ratcliffe, Emma Watson ja Rupert Grint filigraanselt välja mängivad. Kümme aastat tagasi esimeses Potteri-filmis olid nad lapsnäitlejad, kes tulid oma ülesandega armsalt toime, aga emotsioonid mängiti ikkagi lapsele kohaselt suurisilmi välja: jahmatus, üllatus, solvumine, nali ja naer.
Nüüd näeme ekraanil oma ala meistreid, kes võivad suunurga vaevumärgatava tõmblemisega publiku ekraani külge naelutada.
Ühtlasi tuleb esile Hermione (kahtlemata suure tulevikuga naisstaar Emma Watson) rolli tõus – temata oleks poisid juba ammu palju jama kokku keeranud. Kusjuures asi pole Hermione oivalistes võlurioskustes, vaid naiselikus intuitsioonis, kaines mõistuses. Kõrvaltegelastest hiilgab Rhys Ifans Xenophilius Lovegoodina: värvikas esitus naeruväärsusest salakavaluseni.
Kogu ilu ja maagia poolest sobib jõulufilmiks ka vaatamata üsna süngele sisule.
Uus film kinolevis
«Harry Potter ja surmavägised»
(USA 2010)
Režissöör David Yates
Osades Daniel Ratcliffe, Emma Watson, Rupert Grint
Esilinastus Tallinnas kobarkinos
19. novembril