Evelin Ilves - The Kostabi Show 15.08.2015

FOTO: Viktor Burkivski

RAAMAT «Kirju», 312 lk

Petrone Kirjastus, 2015

Endise presidendiproua raamatut on oodatud pisukese ärevusega. Kas tõesti räägib Evelin Ilves kõik südamelt ära? Kas ikka julgeb? Loomulikult mitte. Raamat «Kirju» on nutikas mainekujundusprojekt stiilis «ise küsin ise vastan». 

312 leheküljest viitsisin läbi lugeda vaevu kolmandiku. Miks? Raamat sisaldab artikleid ja kõnesid, mis 12 aasta jooksul kirjutatud, ammu loetud ja kogetud. Kahju, et vastust ei saa paarile kõige põletavamale küsimusele. Miks oli vaja oma teise ametiajaga peagi finišisirgele jõudvale Eesti presidendile koht kätte näidata? Kuidas saavad kahest kõrvuni armunud turteltuvist kümne aasta möödudes jäised võõrad?

Kuna olen Evelini lähemalt tundvatelt inimestelt kuulnud värvika naise kohta palju positiivset, ootasin siirast lugu, mis sulatab nii mõnegi kividega loopija kalgi südame. Aga võta näpust!  

Raamatusse on kogutud Evelini artiklid eri väljaannetele, millest osa pole ammu enam päevakajalised ning tunduvad suisa veidrana. Loomulikult leidub pärleidki. Vahele on susatud kirjastaja Epp Petrone küsimus-vastus-stiilis intervjuud, aga nagu juba mainisin, tundub, et Evelin on need ise dikteerinud, mistõttu on need tühjad ja igavad.

Korduvate teemadena käivad läbi isiklikud eneseteostuse probleemid. Üllatusena tuleb tõik, et kireva taustaga Evelinil ei lubatud tööl käia ega first lady’na end teostada. Ka ei väsi naine kordamast, et Toomas Hendrik kandideeris presidendiks ilma kaasaga nõu pidamata. Isekas mees olevat seda teinud salaja ja nii lausa kaks korda. Ühesõnaga pani Viljandimaa kaunite laante vahel Ärma külalismajast unistava tubli perenaise labaselt tanki. Kas tõesti? Samas tunnistab Evelin, et ta ei pea pikka viha ja annab mehele suuremeelselt kõik andeks. Ka hundi kurku läinud jändamised Ärma äriprojektide, toetusfondide, pangalaenude ja ehitusfirmadega. «Toomas tegi oma otsuse, et temast võib saada president. Aga kõik see, mis oli olnud meie elu, jäi lihtsalt minule ümber korraldada. Minu ettevõte määrati selle otsusega sisulisele hukule ja kogu mu elu pöörati pea peale,» tõdeb Evelin.

Saame teada, et Evelinist sai riigiteenija pika hambaga. Mõnusad dressipüksid ja sitsist kitlid tuli vahetada torkivate paabulinnusulgede vastu. Evelin: «Nende aastate jooksul tahtsin mitu korda uuesti tööle minna, aga mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et see ei ole võimalik /.../ Kui sain lapse, programmeerisin ennast ülalpeetavaks kõige rohkem kolmeks aastaks. See oli mulle vaimselt väga-väga raske, et pean mehe käest raha küsima. Ja kui Kadri sai kolmeaastaseks, valiti Toomas presidendiks. Siis läks see kõik edasi. Veel viieks aastaks.»

Rääkides kulutatud ajast ja rahast, kurdab endine Eesti Päevalehe turundusdirektor ja juhatuse liige ning EASi mainekujundusprojekti «Eesti tuntuks» kõrgepalgaline juht Evelin: «Eri kohustusi, mida nii minu kui presidendi puhul on tihti raske klassikaliseks tööks pidada, jagub igasse päeva kaugelt enam, kui 40-tunnine töönädal ametlikult ette näeb. Teen kuus korda nädalas trenni (nende eest ei maksa maksumaksja). Mul on vahelduvalt neli treenerit: pilatese, tennise, ratta ja rulluisutamise treener… See, mida nõuab riigipea abikaasaks olemine, pole päris minu loomuses. Mina ei taha olla ühiskondlik kleit, nagu Eesti riigipea abikaasalt oodatakse.»

Mis mõttes?! President Arnold Rüütli proual Ingridil jätkus mahvi nii oma vanal tööpostil toimetamiseks kui ka esileedi kohustusteks. Ei mäleta ka, et Helle Meri kostüümivaliku poole oleks vahetpidamata teravaid kriitikanooli lennutatud. Ja mantra jätkub, kui president Toomas Hendrik valitakse teisekski ametiajaks: «Mul oli juba viienda aasta lõpuks kumm lihtsalt tühi. Aga siis veel viis aastat ülalpeetav… Veel viis aastat ilma vabaduseta!» Mis asja?! Printsess Evelini hoiti vägisi kullast puuris? Häbi, Sildam!

Peale presidendiproua konti murdva töö on raamatu läbivateks teemadeks sport, sport, sport, tervislik toitumine, naisenergia ning piiramatu armastus iseenda ja elu vastu. Natuke nahutatakse ka alatut meediat, liialt kriitikalembest eesti rahvast ja presidendi kantseleid.

Kui olen raamatu lugemisest juba pehmelt öeldes tüdinud, tulevad üllatavad ülestunnistused. Alles viimastel lehekülgedel?! Esmalt klassikaline: oleks ma nii teinud, siis poleks naa läinud. Evelin: «Oleksin võinud kohe õppima minna. Oleksin võinud teha minimaalselt seda, mida pidin tegema. Oleksin pidanud seda aega hoopis enda jaoks kasutama. Oleksin… Aga mulle olid aated ja ideaalid tähtsamad!» Jah, tõepoolest, oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss, ei suutnud ma lasteaias kuuldud vemmalvärssi meenutades muigamata olla.

Sellele järgneb pahviks lööv itk: «Nüüd on mu sissetulek null, mul ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi… Pole isegi töötu abiraha õigust. Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Olgu siis pealegi. Eks samme hakatakse siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis… Õnneks on mul head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.»

Kahju, et raamat lõppeb nii pessimistliku noodiga. Evelin, kuhu jäi lootus, mida tõelistes raskustes eesti naistele süstida? Sina oled täna tänu suurepärasele treeningprogrammile ja tervislikule toitumisele supervormis. Sinul, Evelin, on hiljuti uuendatud arstipaberid ja meditsiinitöötajaid, nagu sa tead, on meil vähe. Sul on Balilt saadud alternatiivmeditsiini, ajurveda spetsialisti paberid. Kuudepikkune luksuslik taastumine ilulõikustest palmisaarel, popid tätokad, veatud hambad, lõõtsamehest noor saatja. Sul on laenudeta korter, eksmees, kes maksab korralikult alimente ja ega lahutuski sulle vaid tühje pihkusid jätnud. Oled endiselt oodatud tõmbenumber peentele vippüritustele ja kassiristsetele. Sinu avatud tervisekliinikust või pagaritöökojast saab kindlasti big success! Isegi arvamusfestivalil rõõmustasid: «Raamat tuli eile müüki ja täna on see juba poelettidelt otsas.» 13.99 tükk. Neid tuleb kiirelt juurde trükkida! Pole paha uue, taasiseseisva elu alguseks!