Anu Saagim - Kroonika fotosessioon

FOTO: Kristjan Lepp/Kroonika

„Kuule, su tagumik on pringim, kui varem ja sa oled vist alla võtnud,“ märgib kadedusnoot hääles sõbranna peale Synrgy360 trenni riideid vahetades. "Ah ole nüüd," pobisen, ise end rahulolevalt peeglist kiigates. Jah, stressivaba puhkus, igahommikune sörk ja ujumine ning avokaadode vohmimine on oma jälje jätnud. Aga kauaks sellest jagub?

Kes meist poleks juba aastaid kuulnud üht ja sama mantrat - kolm korda nädalas värskes õhus liikumist, vähem rasva, suhkrut ja stressi ning piisavalt und. Aja need lihtsad asjad joonde ja elukvaliteet missugune! Töögi sujub, kui õlitatult. Armastust tuleb kapaga.

Ja lõpuks, kui üldse, sured ilusana ja pääsed taevas kaunite kehade vip-osakonda.

Mis meil siis viga on? Miks on üldse olemas ülekaalulisi või tänapäeval nii palju teise astme diabeeti põdevaid inimesi? Tegelikult me teame seda. See on enesedistsipliini puudumine. Lodev suhtumine à la ma tean, et kartulikrõps on paha ja kaalikas hea, aga mind ei koti.

Ja ma pole ainus. Meisse tambitakse iga päev meeletul hulgal infot tervislikest eluviisidest, kuid mis sellest tolku on? Laiskus ja saamatus pärsivad neid. Kas meiesugusel mugavust armastaval liigil on üldse võimalust? Ja kas üle neljakümnestel on mõtetki enam pingutada, mõtlen siin pühapäeva hommikul arvuti taga toksides ja šokolaadikomme vohmides.

Peab olema! On ju alkohoolikuid, kes paranevad? Ja ahelsuitsetajaid, kes loobuvad? Miks ei võiks siis olla keskealisi, kes üleöö täiega terviseusku pöörduvad?

Tuttavast jõusaalitreener ütles, et püsiv elumuutus vajab toeks kindlat protsessi. Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, millist muutust sa soovid. Sellele järgneb mõtlemisaeg, mis võib vahel kesta päris kaua. Mõnel igavesti. Et mõtlemiselt tegudeni jõuda, selleks on vaja tõsist tõuget. Selleks võib olla üllatav kääne elus. Kurvemal juhul enda või mõne lähikondlase raske haigus.

Treener tõi näiteks enda. Varem oli ta pekine kontorirott, kuid paar teineteisele järgnenud rasket  kopsupõletikku, ajasid tal hirmu nahavahele. Mees otsustas hakata terveks inimeseks. Alustas igapäevase värskes õhus liikumisega ja vaatas külmkapi sisu kriitilise pilguga üle.

Mis oli kõige keerulisem, uurisin. Magusahimust lahti saamine, tunnistas ta.

Esmalt tuleks panna kommid oma vaateväljast võimalikult kaugele, näiteks köögikapi otsa. Poes püüa magusaosakonnast võimalikult suure kaarega mööda käia. Kassajärjekorras sirvi kas või mõnd ajakirja, et täpselt silmade kõrgusele asetatud ahvatlustelt tähelepanu mujale juhtida. Lõpuks pole neid mõistlik üldse koju tassida, sest vahet pole, kui kõrge kapi otsa neid peidad, taburetid selleks ju leiutatigi.

Kommid kommideks, aga tõhusad liikumisharrastusedki ei aita, kui istud argipäeval kontorilaua taga üksteist tundi jutti, lisas treener hagu alla. Mina veedan. Mul polegi siis mingit tolku kasvõi kord nädalas jooksurajal nühkimisest? Tegelikult on. Alustada tuleks jupphaaval. Regulaarne hommikusöök. Tööle jalgsi või rattaga. Trepp lifti asemel. Teleka asemel, mõnus jalutuskäik koera või kallimaga. Teostatav ju!

Õige toitumisega on aga kõige keerulisem, tunnistas treener. Pool kilo juurvilju päevas, kes poleks sellest kuulnud? Kala nõretab kasulikest rasvadest, loomulikult! Ja kas maamunalt üldse leidub veel inimest, kes ei teaks, et suhkur, valge jahu ja valmistoit Selveri letist on enesetapp? Ja kui lugeda veel otsa sadade toidublogijate entusiastlikke postitusi, saad teada sedagi, et kui ei joo rabaturbapohla-surra-murra teed, ei saa sa ka vaimu ja hinge närivast stressist eales priiks.

Nagu sellest veel vähe, on lisaks tekkinud rühm inimesi, kes saavad rahulduse pühapäeva pannkooke nautivate inimeste hukkamõistmisest.

Selliste tegelaste haigusel on oma nimigi: ortoreksia. Lühidalt, et kui pühendud liigselt tervislikule elamisele ja valesti toitujate hukkamõistmisele, siis sellest tulebki sinu elu suurim väljakutse ning muutud hoopis ortorektikuks. No selleks üksi nurgas kapsalehti järavaks fanaatikuks. Sama popp ususekt, kui tantristid, joogatajad, ökötajad, tai-chistid - you name it!

Lõpuks jõuame ikka algusesse. Mis mõtet on üldse seda tervist taga ajada, kui võime surra juba homme libedal kõnnideel kukkudes või ülekäigurajal teed ületades? Teadlasedki ei tea veel, kust kõik need koledad haigusedki inimeste kallale kargavad. Tuttava vanaema suri maksakirroosi, võtmata elu jooksul  tilkagi alkoholi.  

Nii vabandab end ainult laisk, ütleb minu treener. Tähtis on protsess, mitte lõpptulemus.Tõsi ta on, elu on mõnusam mõõdukalt sportides ja normaalselt toitudes. Kuid miks mitte ka vahel pisut alkoholi nautides ja šokolaadijäätist limpsides? Tappa võib nii diivanil aelemine, kui meeleheitlik  kalorite lugemine. Mina olen leidnud kuldse kesktee. Hommikud pühendan liikumisele, õhtupoolikud nautlemisele.