Tuntud inimeste lapsepõlvelugudest sündis raamat

Evelin Samuel Foto: Mihkel Maripuu

Kaksteist tuntud inimest eesotsas laulja Evelin Samueliga meenutasid lapsepõlve põnevamaid hetki. Sellest kõigest sündis raamat.

Kirjastus 30pluss, mille lõid eelkõige lauljana tuntud Evelin Samuel ja tema perekonnatuttav Alo Ergma, esitleb homme oma esimest lapsukest – raamatut «Supinahk ja sukapüksid».

Raamatus saavad sõna mitmed tuntud kultuuritegelased, kes põikavad oma lapsepõlve, jutustades kunagi äärmiselt tähtsana tundunud seikasid nüüd tagasi vaadatuna, täiskasvanu silme läbi.

Toimetaja ja raamatu ühe autori Evelin Samueli sõnul on tegu eelkõige meelelahutusliku raamatuga, milles leidub rohkesti elutervet huumorit ja vähem nostalgiat.

Raamatu idee sündis Samue­li sõnul ühel õhtul, mil tervitati suve ning kirjastuse kahe pere kokku viis väikest jõnglast aias ringi paterdasid.

«Lapsi vaadates tuli meil meelde paar absurdset lugu oma lapsepõlvest,» rääkis ta. «Need olid üsna meeliülendavad ning tekkis mõte, et tõenäoliselt oleks ka teistel vahva selliseid lugusid kuulata-lugeda. Eriti veel, kui neid ei kirjuta üles mitte toimetaja, vaid see, kes need sündmused on ise läbi kogenud.»

Kaante vahele jõudnud tosina autori seas leidub nii näitlejaid, muusikuid, kunstnikke kui ka kirjanikke. Kõik, kellel Evelin Samuel raamatusse kirjutada palus, olid sellega küll nõus, ent vahele tulnud suvi jättis oma jälje.

«Üsna mitmed lood jäid saamata,» tõdes Samuel. «Sellest on muidugi kahju, arvestades, et need, mis raamatus kirjas, on imeliselt sügava lapseemotsiooniga. Tegemist on võib-olla täiskasvanu jaoks mitte nii oluliste sündmustega, kuid neid kirjutajaid saadavad mälestused just tänu tugevatele emotsioonidele elu lõpuni.»

Samuelile endale meeldis enim Alo Ergma jutustatud lugu. «See on ajast, mil väike Alo elas ema-isaga oma esimeses kodus, mille ainuke aken oli suunaga trükikoja tootmisruumi,» tutvustas Samuel. «Sellest trükilõhnalisest õhkkonnast sai alguse ka tema tollane «harrastus» ehk ajalehepaberi söömine.»

Ergma kunagine tööpõli Äripäevas ja nüüdne amet vastloodud kirjastuses loob selle mälestuskilluga justkui veel paralleele.

Lugudest kutsub osa saama lustakas kaanepilt. Sellel protesteerib Contra kuumal suvepäeval õe vastu, kes tal parasjagu innukalt pükse jalast püüab sikutada. Raamatu väikese kiiksuga pealkiri «Supinahk ja sukapüksid» pärineb aga Kati Murutari pajatusest.

Iga raamatu müügist läheb viis krooni Nõmme individuaalõppe- ja rehabilitatsioonikeskusele NIRK, kust saavad abi nii arengu tõttu kui ka emotsionaalsetel põhjustel õppimises abi vajavad lapsed.

Kirjastus 30pluss liidab töös kaks perekonda, kes elavad lähestikku ning kus kummaski sirgumas järelpõlv. Neist noorimad on alles jalad alla võtnud.

«Enim seovadki meid lapsed ning sellest tingitud sarnane elustiil ja mõtlemine,» leiab kahe pisipoja ema Samuel. Nüüd siis ka kirjastus, mille nimi kajastab asjaosaliste praegust eluperioodi.

Ootamas on juba kümmekond uut ideed, ent neist on Evelin Samueli sõnul veel vara rääkida. «Tibusid loetakse sügisel ja raamatuid siis, kui need trükist tulnud,» jätab ta lugeja järgmiste üllitiste ootele.

Supinahk ja sukapüksid
Raamatus «Supinahk ja sukapüksid» meenutavad lapsepõlve Chalice, Contra, Jaanus Rohumaa, Kati Murutar, Andres Noormets, Priit Pajusaar, Tiit Kikas, Linnar Priimägi, Epp Maria Kokamägi, Jüri Aarma, Sven Kivisildnik, Evelin Samuel.

Katkendeid raamatust

•    Epp Maria Kokamägi: «Rästik sättis ennast mu jala ümber, nagu jäme köis oleks maha visatud liivasele teele. Ainult mina seisin ühte jalga pidi köiekera keskel.»
•    Jaanus Rohumaa: «Minu all korteris elas aga Hull Eeri. Meist pisut vanem, aga vaimselt pisut noorem. Teda ma natuke kartsin, sest ükskord kutsus mu külla ja näitas paksu raamatut koonduslaagritest ja natside veretegudest. Seal olid võikad pildid. Kõrval mulises roheline akvaarium.»
•    Chalice: «Sellega nad vist ei osanud aga arvestada, et kopaauto enda kaevatud auku kinni jääb ja oja kiire vool tohutu mulgu muda täis kannab, muutes veekogu põhja «vereimejast svammiks», nagu isa seda ise pärast külla tulnud saunalisi oma loomingu eest hoiatades kutsus.»
•    Jüri Aarma: «Elasime ikka veel Venemaal, Stalin oli küll juba Lenini kõrval, aga vabakslaskmise pabereid andis veel oodata. Isa oli vangilaagrist koju lastud ja töötas autojuhina.»