/nginx/o/2009/08/19/223690t1h55ae.jpg)
Kolmapäeva hommikul täitus Pärnu ööklubi Sunset sadade noortega, kes kõik ihkavad Eesti järgmiseks superstaariks saada.
Kujutlus, et lauljahakatised on umbselt täitnud terve saali ja lisaks ka koridorid, ei vastanud tõele. Ööklubi on selleks piisavalt suur, et igaüks saaks oma nurka kaduda.
Meeleolusid oli mitmeid, kes kõndis närviliselt edasi-tagasi, kes andis meigile viimast lihvi, kes harjutas laulda, kes istus tagasihoidlikult varjatud kohas.
Igatahes oli õhus tunda närvilisust, lausa nii palju, et tekkis tunne nagu astuks isegi žürii ette.
Töömehekombekaga Toomas Greenfeldt oli igatahes pabinas. Kuigi tema riietusest jääb mulje, nagu ta oleks otse töölt saatesse tõtanud, on see tegelikult esinemiskostüüm. „Et lauluga hästi kokku sobida," lisas superstaariks pürgija. Nimelt esitas ta Kukerpillide laulu „Autoohver".
Kohtunikud on sel aastal karmimad kui varem. Sellele lisas vürtsi Jaanus Nõgisto, kes iga laulja järel Rauale, Ilusale ja Rannapile muudkui meelde tuletas, et veel karmim peab olema. Raud arvas seepeale, et enne tuleb ikka vaadata millise inimesega on tegu, kellele võib öelda ja kellele mitte.
Maarja-Liis Ilus, kes on kohtunikelaua taga esimest korda, võib ju laval leebe tunduda, kuid oma tööd teeb ta tõsiselt. „Selleks, et superstaariks saada, peaksid sa vähemalt viis korda paremini laulma," oli tema kommentaar ühele tütarlapsele.
Nelja superstaariks pürginu ajal kohtunikeruumis olles jäi mulje, et nende ette astudes on peamine iseendaks jäämine. See tundub küll hirmus, aga tegelikult ei tohi karta, sellest saab kohe aru!