Uued plaadid

Rihanna Unapologetic (Def Jam) Foto: Repro

Iga-aastane praktika

Aasta ja album, 24-aastane (alles, eks ole) Barbadose paha (plaadibukletiski iga pildi peal suitsu või pläru ja alkoga, rinnad pigem väljas kui sees) kaunitar jätkab samas rütmis. Seitsmes album on jälle korralik zeitgeist-aruanne: mis on vahepeal tantsulises moepopis juhtunud, selle võtab Rihanna aasta lõpus oma plaadil kokku. Siin on jõu-house’i, brostep’i, rikkis elektrijaama rnb-d, siledat-läikivat eurodance’i ja briti «mehed-on-halvad-või-tüütud»-tüüpi poptähtede (Florence, Natasha) mõju ballaadides.

Aga nagu ütlevad Eesti superstaarisaate kohtunikud: «Mulle väga meeldib, mis sa teed. Sa võtad ja teed selle ENDA OMAKS!» Rihanna on alati parem kui liidetavate summa, see eristabki tõelist poptähte X-factoritest ja lavakoolinukkudest. Produtsendid ikka Stargate ja The-Dream ja Labrinth ja isegi Guetta, aga ehk inspireerib Rihanna neid rohkem kui Rita Ora. Peaaegu sama külluslik album kui «Loud» (2010).

Valner Valme

Rihanna

Unapologetic

(Def Jam)

Hinne 4
---------------
Kylie uhkes vintage-kuues

Jõulu- ja uusaastapeod tulekul – Kylie album tuleb õigel ajal. Vohab palju pille ja vokaalid ujuvad tulvavas jões. Little Eva tantsuliigutustest inspiratsiooni saanud ning tema 60ndate hiti «Locomotion» üle võtnud Kylie tõusis looga «I Should Be So Lucky» poptaevasse 25 aastat tagasi. Eelnimetatud ja muud Kylie vingemad lööklaulud on sessiooniplaadil esitatud täisorkestriga. Sümbioosi õnnestumisele aitavad kaasa taustalauljaid, eriti sensuaalne atmosfäär tekib laulus «Slow».

Kui Kylie viimatised stuudioalbumid on olnud ööklubide materjal, siis selliste esitustega saaks Minogue kasvõi Estonia kontserdisaalis õhtupooliku rentida. Kuigi tants kestab, kasvõi lõpuballide stiilis, kus «All The Lovers» oma entusiasmiga kaasaks kõik tantsuhoovusse. Millenniumialguse superhitt «Can’t Get You Out Of My Head» kõlab samuti orkestriga paremini. Vintage on hinnas ja Kylie on selles parim.

Liisa Koppel

Kylie Minogue

The Abbey Road Sessions

(Parlophone)

Hinne 5
--------------
Yolo-hümnid

Kliima soojenemises süüdistage One Directionit. Maailma kuumimat boistebändi fännavad miljonid koolitüdrukud, fännab ka kuninganna Elizabeth – inimene, kes on ihusilmaga näinud ansambleid The Beatles ja Take That. Isegi miljonid kooripoisid fännavad neid, One Direction on suht gei bänd ja säärasena vastupandamatu. «Take Me Home» jätkab sealt, kus «Up All Night» lõpetas. Ballaade on muidugi üle mõistuse palju, tantsimiseks mõeldud ­aega pole mõtet raisata.

Mart Juur

One Direction

Take Me Home

(Syco)

Hinne 3
----------------
Interpol ikkagi

Interpoli ninamees tuleb teise sooloplaadiga. Seekord on ta jätnud oma alter ego Julian Plenti sinnapaika ning plaadi välja andnud enda õige nime all. Avalugu, esimene singel «The Base» kui äärmiselt tundlikult kirjutatud meistriteos kergitab ootused kõrgele, ent ükski teine laul sellele tasemele ei küüni, vaid voolavad raskelt edasi, samas on Banks suutnud luua läbi kõigi palade ühtse emotsioonidest laetud atmosfääri, millele lõpuloo «Summertime Is Coming» viimane minut paneb oma melanhoolsusega ideaalse punkti. Võrreldes Plenti nime all ilmunuga on «Banks» samm lähemale küpsusele. Kõrvalprojekti kohta on Banks üsna hästi hakkama saanud, liiati kõlab plaat ülimalt interpolilikult.

Liis Kippar

Paul Banks

Banks

(Matador)

Hinne 4
--------------
Elektriline süngus

Kõlab odavalt – tume süntpopp witch house’i mõjudega. Kolm aastat tagasi oli see «wow!» ja midagi värskendavat. Kanada elektroonikaduo Crystal Castlesi omapära seisis nelja aasta tagusel debüüdil unelevas, ent teravas emotsioonis. Lauljanna Alice Glassi kriiskav kajasse uppuv vokaal oli nende trump. Instrumentaalse osa moodustasid lärmakad sündid, patta visati ka chiptune- ja glitch-saunde, kõik see ujus häguses psühhedeelias.

CC kolmas album on nende kõige ühtlasema helikeelega, tume aura pole haihtunud. Kuid tundub, et siinkohal on CC hoog maha läinud. Lood kerivad üles, kuid ekstaatilise emotsioonide vabastuseni nad ei jõua. Energia on stabiilsem, biidid vahel ikka kriiskavad, kuid Alice enam mitte. See album mängib rohkem atmosfääri loomisele, tujukad bassiliinid väljendavad allasurutust ning isegi alla andmist. Materjal on seekord nõrgem, kuid heliseinad seab album sellegipoolest kõrgele. Reverb on uus distortion. Crystal Castles proovis saundiga edasi areneda, kuid (III) on pigem samm tagasi.

Florian Wahl

Crystal Castles

(III)

(Fiction)

Hinne 3
-----------------
Tuju muusika

Rootsi lauljatar, maroko-berberi päritolu Loreen oli enne tänavust Eurovisiooni-võitu täiesti tundmatu nimi. Modernse helikeelega «Euphoria», mida telepildis saatis katebushilikult ekstaatiline liikumine, tõusis edetabelite tippu, naiste juuksurisalongides sai superhitiks lauljatari pika tukaga soeng. Alles hilissügiseks sai valmis ka Loreeni kauaoodatud debüütplaat, mida läbib otsast lõpuni «Euphoriaga» sarnane meeleolu.

See on minoorne, mõtisklev, veidi ebamaine. Nagu eurolaulule tehtud videoklippki, milles lauljanna keset kuuvalgust heinamaal on ning Tarkovski «Peeglist» tuttavad tuuleiilid kõrtemerd liigutavad. Kõik see ühtib Loreeni olemusega, kes on end maisest otsekui distantseerinud – tal pole telerit, ta ei jälgi uudiseid; arvutit kasutab vaid elektronkirjade saatmiseks ja muusika kuulamiseks.

«Heal» on suurepäraselt produtseeritud, äärmiselt läbimõeldult teostatud ja sõnumiga plaat, mille kuulamiseks on siiski vaja teatavat meeleolu, samal lainel olemist, vastasel juhul mõjub see nagu hane selga vesi. Viiest punktist jääb puudu vaid üks, ja see on hilinemise eest.

Verni Leivak

Loreen

Heal

(Warner)

Hinne 4
------------
Igapäevane müstika

Tantsumuusika. Elektroonika. Kaks eri asja, kohati sama. Sõltub vaatepunktist. Kui me vaevume kergitama primitiivse meinstriimi kaant ja lükkame kaanelt siblimast ära need kõige ilmsemad näkkukargavamad tüütused: gangnam style ja guetta ja swedish house mafia jm, kes kasutavad ära oravana rattas jooksvate inimeste suutmatust või viitsimatust süveneda, siis näeme, et elektrooniline muusika on endiselt ilus, põnev, uudne, salapärane, loominguline ja värviline ja võib-olla rikkam kui kunagi varem (eks ole pärandit ja vahendeid ja piirid on kadunud), ning et see avab uksi elektrihinnast, estonian airist, erakondadest ja hartast kaugemale: vabasse vette, mõttelisse kosmosesse.

Londoni hüpnotroonik Lukid on just nimelt eskapistlik artist, kes otsib biitidele uusi mustreid, tekitab tehnika abil müstikat ning uute ja vanade sündisaundidega veidi nurgataguseid harmooniaid. Lukidi trump, eriti oma neljandal albumil, on individuaalne lähenemine, inimesel on võimalik selle muusikaga samastuda, hüsteerilisel massil hiigelklubis mitte. 

Valner Valme

Lukid

Lonely At The Top

(Ninja Tune)

Hinne 4
------------
Charlie ja poisid

Rokipiraatidelt ei ole kaua head uut muusikat tulnud ja pole ka vaja, bänd on uudistes kogu aeg. RS hakkas tegutsema 1962. Esimestel aastatel plaadistasid nad teiste artistide lugusid, olid koreografeeritud poistebänd, millest mänedžer inetu klahvkamehe Ian Stewarti välja viskas. Tippaeg algas singliga, milles Mick huilgab «Ah was baawn in a crossfire hurricaayne!» ja ühelgi bändil pole vastu panna järgnenud kümnendit.

Stones tõi kümme aastat enne Beastie Boysi lavale hiigelfallose. «Brown Sugar» rääkis oraalseksist. Jaggeri pulma 1971. aastal lendas lennuk, pardal Ringo Starr, Paul McCartney, Eric Clapton ja Keith Moon, ning kõik nad suitsetasid narkootikume. Narko andis nii palju energiat, et Stones tegi muusikat rohkem, kui suudeti välja anda. Õnneks on lisaks «Grrr!»-sugustele kogumikele hakanud ilmuma ka lisaplaatidega RSi klassikalised albumid. «Grrr!-il» on 50 lugu. Mis võiks olla see 400-kilone gorilla siin kaanel?

7,5-minutine «You Can’t Always Get What You Want» Londoni Bachi kooriga, kelles bändi ülejäänud materjal tekitas õudust? Või «Emotional Rescue», millest 2.30 laulab Mick falsetiga ja mille lõpetab Bobby Keysi saksisoolo? Ehk naljana mõeldud «We Love You», milles biitlid bäkki laulavad, käes õllepudelid, kuid mis mõjub nüüd hümnina. 50 aastat. Mis on vedanud neid nii kaugele? Lõputu rahajanu (tänavused kontserdipiletid maksavad 90 naela)? Jaggeri sex drive? Kahjuks pole kogumikule võetud sellenimelist laulu, mille videos on Charlie Watts psühholoog nagu bändi südametunnistus. 

Märt Milter

Rolling Stones

Grrr!

(Polydor)

Hinne 4
------------
Südaöine romantika

Siin USA! Album täis afrofuturismi, elektroonilist nõtket rnb-produktsiooni ja tähtedes ujuvat soulvokaali. Teelusikaga ka räppi, mahedat, läbi piibu. Ja muusikalise keha sees teevad programmeeritud sündid kõike, mille pärast nad programmeeritud on ja astuvad sammukese kõrvalegi. Lisaks on kasutatud kitarre, trompeteid, sülega erinevaid basse ja sämpleid loodusest popivaramuni.

Funk on klaasialune, mitte funktsionaalne. Siiski mitte markeeriv, pigem on tegu hingelise spionaažiga. Kui teile meeldib Kali Briis, Dudley Perkins, Spacek, Flying Lotus vms kastist väljas rnb, siis julgen kuumalt soovitada. Jesse on 27-aastane Chicago laulja/muusik/produtsent, kelle tuuribändi kuulub ka Machinedrum, kes on pool Sepalcure’ist.

MeLo-X on Brooklyni multitalent, kes räpib, laulab, produtseerib, fotografeerib ja teeb üldse kõike kunsti. Lood nagu «The Perfect Blues», «Black Orpheus», «Primal Chance» on sisult musta muusika klassikud, isegi, kui mitte (veel) staatuselt. Albumi kollektiivseks autoriks on märgitud The Romantic Movement.

Valner Valme

Jesse Boykins III & MeLo-X

Zulu Guru

(Ninja Tune)

Hinne 5