Pet Shop Boys “Yes”

Pet Shop Boys "Yes". Foto: Plaadi esikaas

Ikoonilise Pet Shop Boysi poisid Chris Lowe ja Neil Tennant meenutasid vahepeal elu näinud aristokraatlikke tänavapoisse, kes pärast tormilisi ja tunnustatud noorusvempe on lõpuks väljateenitud keskiga läinud veetma kuhugi rahulikku riigiametisse.

Tuba on soe ja kõrgete lagedega, pangaarve okei, tüütut majalaenu ega nõmedat autoliisingut pole ja palgapäev on stabiilselt iga kuu esimesel esmaspäeval. Loll lugu ainult see, et mingi aja tagant pidi atesteerimiseks mõned konkreetsed tooted lauale panema.

Nii sündisid mõlemad nende 90ndate teise poole plaadid "Bilingual" ja "Nightlife", kus väliselt oli kõik nagu enne, ent mis hajusid meeltest kergemini kui grillihõng pankrannikul. Tundus, et kõik, mis öelda oli, on juba öeldud. Ambitsioonikas "Battleship Potemkin" (2005) oli hoiatav märk vajumisest turvalise kontseptualismi sooja niiskesse rüppe.

Ja siis, kui keegi enam eriti midagi oodata ei mõistnudki, tuli tolksti aasta 2006 ja lõpuks ometi taas mahe ning vahe "Fundamental", kus PSB kõlas nii nagu kõlama peab.

"Yes" on vaieldamatult PSB parimaid albumeid läbi aegade. See tähendab õrnust ja teravmeelsust, minimalistlikke süntesaatoreid ja rütmiprogramme suurepärase isikupärase igimoodsa saundi ning lummava vokaaliga. Saund aga, poisid ja plikad, on igimoodne, juba 25 aastat vana. Seda kellegi teisega segi juba ei aja. Sada protsenti PSBd on garanteeritud.

PSB ei viitsi eriti järgida eeldatavat käitumismudelit ning on seekord ühte ruumi kokku pannud indie-legendi Johnny Marri ja meta-pop-produtsendid üsna kahtlaste ühe-hiti-imetajate plikabändide tagant.

Esimeseks singliks valitud melanhoolne, hermafrodiidse taustakooriga "Love etc" andis jõuliselt märku oodatava albumi elegantsest sardoonilisusest.

Nii ka läks. Tulevastele Greatest Hitsidele jõuavad peale esimese singli kindlasti veel ergutav ja Tšaikovskit kompleksivabalt sämpliv "All Over The World", Johnny Marri virtuoosliku kitarriga väärtustatud "Did You See Me Coming" ja koloriitne "More Than A Dream".

Heatahtlikult eneseirooniline "Yes" on mõnes mõttes vastuoluline, ent samas suurepäraselt toimiv hiilgav popkombinatsioon, kus askeetlikkus ja hedonism end vastastikku täiendavad ja lihvivad.