Uued plaadid

John Surman Saltash Bells (ECM) Foto: Repro

Mees kui orkester

Euroopa jazz’i heavyweight Surman salvestab ECMi embuses juba 70ndate lõpust saadik. Nagu rida varasemaid, on ka «Saltash Bells» sooloalbum, kus inglane mängib mitut sorti saksofone ja klarneteid ning lisab neile ambientse elektroonilise fooni. Surmanit on järjepidevalt huvitanud folkloorne materjal ning seda huvi peegeldavad ka uue plaadi kõlad ja viisikäänud. Puhkpillid kõlavad eleegiliselt, omaloomingulised palad rahustavad ja paitavad kõrva, ehkki leiab ka turriskarvalisemat kraami. Viimasest avaldavad enim mõju palad, kus Surman on loonud multitracking-tehnika abil rikkakõlalise puhkpilliansambli.

Joosep Sang

John Surman

Saltash Bells

(ECM)

Hinne 4
---------------
Tuurialbum

Bob Dylani jälgedes Ameerika superstaariks kasvanud Tom Petty on pika karjääri jooksul maha saanud paraja portsu hittidega, mis kaunistavad iga täiskasvanuteraadio playlist’i. 2010. aastal koos Heartbreakersiga tehtud viimatise stuudioalbumi kordustrükk sisaldab lisaks põhiplaadile tuuril salvestatud live-ketast, kus «Mojo» materjali kõrval kõlavad klassikud nagu «American Girl» ja «I Won’t Back Down». Americana on universaalne keel, rock’i esperanto. Petty ja kamraadid valdavad seda perfektselt, tuurialbum garanteerib korraliku kontserdielamuse.

Mart Juur

Tom Petty &

The Heartbreakers

Mojo: Tour Edition

(Reprise)

Hinne 4
----------------
Kriis

Portugali juurtega Kanada lauljatar tuleb pärast hispaaniakeelset albumit taas ingliskeelse plaadiga. Kuigi sellega sooviti ilmselt taas üleilmsel areenil särada, siis ülieduka «Loose’i» tasemeni «TSI» ei jõua. Tekib hoopis küsimus, milline artist ta lõppude lõpuks olla tahab. Kas soovib ta olla too lillelaps, kes muruniidul lebades laulis, et ta on nagu lind, või siis masse hullutav popdiiva, kelleks Timbaland ta vormis.

Viies album on žanrite virvarr, kus vana hea klassikalise popi kõrvalt käib läbi nii hiphoppi kui õhkõrnu meditatiivseid viisijuppe ja mõningal määral elektroonikat. Samuti kostab lugudest selgeid mõjutusi teistelt artistidelt, nagu näiteks «Parking Lot» puhul, mis on justkui näpatud M.I.A. repertuaarist. Loodame, et järgmist plaati kirjutama hakates on ta identiteedikriisi läbinud ja oma helikeele taas leidnud.

Liis Kippar

Nelly Furtado

The Spirit Indestructible

(Polydor)

Hinne 2
---------------
Grandioosne folk

Piiblist on tuntud termin «rahvaste paabel», mis väljendab mitmekülgsust. Inglise folgineliku teise plaadi puhul saab rääkida mitmekesisusest minimaalselt. «Babelil» figureerivad samad relvad, mis paugutades lennutasid Mumfordid laiema avalikkuse ette debüütalbulmiga «Sigh No More» (2009). Bändžo, hõlpsalt kaasarebiv ja pateetilisi avaldusi täis lüürika ning saundipalett, kus segatakse USA kantri briti folgiga. Erinevad juured ja pärandid käsikäes.

Tunda on rohkem instrumentaalset võimekust. Minimaalselt tekitatud õilsalt veenev kõlapilt toob muusikasse rafineeritult mõjuvad muutused, mis ilmtingimata ei anna midagi juurde. Metoodikale on antud lihtsalt väike lihv. Poleeritus väljendub lugude ülesehituses, keskosad on veel kandvamad ja lõppmängud grandioossemad. Ei puudu ka vaiksed lõkkeääre-meloodiad. Innovaatorid ilmselgelt Mumfordid ei ole. Ent kutid on ikkagi mingile rännule asunud. Turvarihmadest pole loobutud, aga küll see loominguline vabalangus ka saabub, loodame.

Niilo Leppik

Mumford & Sons

Babel

(Island)

Hinne 3
-------------
das Metall

Pärast 30 aastat müdistamist on saksa thrasher’id ikka tippvormis. Ja et käesolev ketas on vähemalt sama hea kui «Enemy Of God» (2005), tähendab, et tegu on nende ühe ässama ponnistusega kahe viimase dekaadi jooksul. Rifid on tihedad, soolod vilisevad taevani, produktsioon on proff ja pea teebki jõnks-jõnks. Ka tekstid on nagu tarvis – verised, mitmetitõlgendatavad ja lähemal uurimisel sisaldavad lootust ning üleskutset paremale elule.

Ning kui hästi kurjalt linti haukuda ja vürtsitada fraasidega nagu «Death to the world!», siis on just paras. Uudset ja üllatavat ei oota keegi ega tahagi. Kui sellise albumi taga oleks mõni noor bänd, siis me neist ei kirjutaks. Peerudelt aga tahetakse juba kehtestatud mudeli täiustamist ja sellega saab Kreator kahtlemata hakkama. Seega, kui sulle meeldib teutooni ­thrash parimas vormis, siis on too üks väärt ost. Aga kui oled juba maitsnud, ja krõmpsub hamba all naljakalt, siis teist ampsu ei sunni võtma.

Andro Urb

Kreator

Phantom Antichrist

(Nuclear Blast)

Hinne 3
--------------
Kanada popp

Üllatuslikud 26 aastat elanud (nii muusika kui välimus ütlevad pigem 16) lauljatar rabas maailma suve­hitiga «Call Me Maybe». Tee laiema publikuni leidis ta tänu Justin Bieberi soosingule, noormees ühendab neiuga väed folkpopviisis «Beautiful». Nüüd tegutseb ka Carly tähti taevasse tootva talendimänedžeri Scooter Brouni käe all. Albumile on ära eksinud ka Owl City, kellega valmis noorusest ja elujõust pakatav «Good Time».

Jepseni eelis on seni tema energia ja nooruslikkus, probleemid ja vananemine peituvad ilmselgelt kuskil kaugel tulevikus. Seda suhtumist illustreerib ka tantsulka «Wrong Feels So Right». Kuigi leidub ka paar kriiskavat armuvalust inspireeritud lugu nagu «Tonight I’m Getting Over You», on nende sõnum pigem «mis ei tapa, teeb tugevaks». Lihtne elu? Carly isikupäraks ongi lihtsus, mida tänapäevaste ülepingutuste vahelt leiab popis harva.

Liisa Koppel

Carly Rae Jepsen

Kiss

(Polydor)

Hinne 3
---------------
Mõttepopp

Briti selle sajandi üks ekstsentrilisemaid kunstpopidaame Natasha Khan ehk Bat For Lashes alustas debüütalbumil «Fur & Gold» (2006) indifolgiga, on aga oma helikudet kudunud elektroonilisemaks ja impulsiivsemaks, ehkki muinasjutuvestjalik vokaal on folk mis folk endiselt. Tal on alati lugu rääkida, see on ju kena, kui artistil on maailmale sõnum: seekord vaevatud mehest ja tugevast naisest, nagu ka kaunis ja kurb kaas üliilmekalt näitab.

Tegu on siiski sündmusega, mitte taaskasutusega, kuigi vahel tundub, et kõneviis muutub liiga kategooriliseks ning allutab paatose koormaga muusika. Dialoog kuulajaga säilib tänu muusikaliste mõtete ohtrusele ja peenusele: erinevalt teisest meie aja kuulsaimast briti kunstpopileedist Florence’ist pole Khani muusika produktsioonis elementidega üle doseeritud, nii et see meenutaks viimaks ideede kolikambrit. Vastupidi, Khani muusikaline ruum on hästi sisustatud, nii et sinna mahuvad ka külalised: kuulajad. Kui teil on aega, kuulake ka, mis perenaisel teile öelda on.

Valner Valme

Bat For Lashes

The Haunted Man

(Parlophone)

Hinne 4
-------------
Esoteeriline sulam

Austraalia päritolu suurepärase nimega ansambel Dead Can Dance on üle 30 aasta sulatanud kokku oma kordumatut aegruumi, liites erinevate aegade ja maailma paikade muusika üheks esoteeriliseks fusiooniks. Alates omanimelisest debüütalbumist aastal 1984 eelmise plaadini «Spiritchaser» 16 aastat tagasi kuulus Lisa Gerrardist ja Brendan Perryst koosnev duo (abimuusikuid nad enam eriti ei kasuta) 80ndatel kõige rööpavälisemat rokki tootnud leibli 4AD alla.

Nüüdne tagasitulekuplaat märgib firmaks PIAS. DCD muusika on olemuselt jäänud samaks: dream pop’ist tumeda new age’ini, uusklassikalisest gootikast apokalüptilise folgini, valekoraalidest postpungini. Ajad on teised, helipilt on moodsam, ja ehk on kogu kombo muutunud siledamaks, pehmemaks, halvas mõttes arusaadavamaks – eks ole vahepeal igasugust imelikku muusikat maailmas tehtud ja nii on ka DCD maapealseks muutunud. Aga see ei tähenda argisust; mängu võlu ja pühendumus on alles.

Valner Valme

Dead Can Dance

Anastasis

(PIAS)

Hinne 3
---------------
EDM edasijõudnutele

Two Fingers on Brasiilia elektroonilise kunstmuusika (mitte segi ajada tantsumuusikaga) visionääri Amon Tobini varjunimi: just nimelt tantsumuusika tegemiseks. See on nimi, mille all muidu kosmose-jazz’i ja sügavat drill’n’bass’i tegev, kahtlemata Flying Lotuse üheks eeskujuks olev Tobin tuleb «tavakuulajatele» poolele teele vastu. Kes kurat on tavakuulajad ja kogu kontsept ongi irooniline.

Two Fingersi omanimeline debüüt (2009) valmis koos briti produtsendi Doubleklickiga ja kuulub samasse esteetilisse kategooriasse The Bugi aasta varem ilmunud albumiga «London Zoo», samuti oli plaadil UK garage’i ja post-dubstep’i ekstrakte. Teisel albumil – oivalise kujundusega topelt-CD – läheb Tobin üksi loogiliselt sinna, kuhu eelmise plaadi stiilid on omadega jõudnud, ning viljeleb täie rauaga snoobide hirmu: staadioni-EDMi, lisades ­ainult näpuotsaga endale omast glitch’i. Tuhanded selle järgi tantsima ei hakka, Tobini puhul on alati tegemist plaaniga B. Mis sageli ei tööta. Düsfunktsionaalsus ja ootamatused ongi aga Tobini võlu.

Valner Valme

Two Fingers

Stunt Rhythms

(Big Dada)

Hinne 4