Madonna
MDNA
(Interscope)
Hinne 4
Nädala plaat
7. aprill 2012, 08:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eurooplane Madonna
«Kas 60-aastasel sobib träna teha?» küsib mu sõbranna, kui olen talle saatnud lingi Madonna uue plaadi «MDNA» looga «Some Girls». Arvasin, et sobib, kui piinlik pole, ja Madonna puhul veel pole. Olgu tõe huvides ka mainitud, et Madonna Louise Ciccone on sündinud 16. augustil 1958, kuigi pole vist viisakas siinkohal vanusest rääkida.
Träna all mõtles sõbranna aga trance’i ehk tegelikult seda super hi-fi’lt kõlavat eurohouse’i, mis viimased poolteist aastat USA popmuusikapildis valitseb ning mille suurim nimi on muidugi prantslane David Guetta. Samuti on tähtsaks meheks žanris itaallane Benny Benassi, kelle produtseeritud on plaadi üks parimaid lugusid «I’m Addicted».
Kui see eurohouse oma kiiskava ja luksusetaotlusega kõlapildiga seostubki mulle eelkõige pildiga sellest, kuidas sajameetrine jaht sõidab Prantsuse lõunarannikult Miami Beachile, rannikult rannikule, rannalt rannale, siis too «I’m Addicted» sobikski suurepäraselt oma tumedalt filmiliku klubimeeleoluga Michael Manni filmi klubistseeni – «Miami Vice’i» uusversioon meenuks kohe.
Siin on kõrgsagedustel töötavat ilusate riietega ja päikseprillidega klubielektrit, kõikvõimalikku ülepaisutatud sünteetikat ning samas võimalus sellest kõigest üks korralik eksistentsiaalne ahastus läbi põdeda. Samas peab ütlema, et see lugu pole midagi erilist, kuid meeleolu töötab.
Ometi ei saaks öelda, et «MDNA» ei oleks midagi erilist, ikka on – plaat on parem kui Madonna eelmine album, nelja aasta tagune «Hard Candy» näiteks. Vaatamata sellele, et Madonna juba üle kümne aasta oma kuulsate maskide või pop-persona’de vahetamisega enam silmanähtavalt ei tegele, on muusikalises mõttes kaks viimast plaati üsna eri nägu.
Kui «Hard Candy» oli blackmusic – tehnitsistlik funk ja rnb, siis nagu juba öeldud, on «MDNA» üleni Euroopa. Mitte küll selline Euroopa, mida armastasid ja armastavad intellektuaalid nagu Lennart Meri ja Phil Jackson, vaid jah, pigem selline Roman Abramovitši ostetud Euroopa.
Euroopa, kus intellektuaali kahvatu jume asemel domineerib korralik solaariumilaks, raamatute asemel geostatsionaarsed satelliidid ja Google Street View. Euroopa, mida esindavad kõik need mainitud Benny Benassile lisaks «MDNA» produtseerimisel käe külge pannud uue aja suured eurooplased nagu Martin Solveig ja Madonna vana kaaslane «Ray Of Lighti» (1998) päevilt William Orbit.
Mingis mõttes huvitav on ka suurepärase raadiohiti ja kindlasti võimsa geiklubide hi-nrg-hümni «Girls Gone Wild» video, mis on ühelt poolt sarnane Madonna 90ndate alguse šikkide mustvalgete ja peamiselt moefotograafide tehtud videotega, kuid samal ajal on tugevalt tunda aastat 2012, digitaalselt kuiva elu, glitch’e ja sahinaid videopildis. Justkui oleks «Vogue» asendunud või pigem kokku miksitud «Lohetätoveeringuga tüdrukuga» – mõlema režissööriks David Fincher.
Kokkuvõtteks korralik hi-nrg popmuusika, mis ei ole ajast maas ega ees, vaid kaasaegne. Muu hulgas leidub nii homaaže Skrillexile («Gang Bang») kui Lana Del Rayle (lõpuballaad «Falling Free»).