Öösel me ei maga (eriti)

Juuksed seitlisse: Renaldo Paabel (paremal) annab Karl-Erik Taukarile värskema väljanägemise. Foto: Liis Treimann

Karl-Erik Taukar ei võitnud viimast superstaarisaadet, ent ometi jääb mulje, nagu oleks ta nõutum ja tegusam kui nood, kes temast kõrgemale kohale jõudsid. Või on mulje petlik? Las ta annab ise asjadest aru!

Reede, 31. juuni algab kell 5 piisavalt talumatu alarmiga. Viimati olid äratuse kellaajad sel skaalal siis, kui ma paar aastat tagasi 11 kuud Võrus aia taga elasin (st ajateenistust – toim).

Liigun võimalikult vaikselt vannituppa, tõden peeglisse vaadates, et see ongi tõepoolest reaalsus. Mul ei ole mitte mingitki šanssi tagasi voodisse minna, nii et viimane lootus jääb dušile. Unetunde täitus neli. Eelmisel õhtul juhtisin ühe ajakirja pidu ühes Tallinna lounge’is ja hüppasin pärast seda korraks läbi vanalinnast, kus kolleegid Toomas Kolk ja Carl-Philip Madis kuulajaid rõõmustasid. Hommikuse värskuse seisukohalt muidugi kehv valik.

Astun majauksest välja, linn magab veel sügavat und, eemal sahistab vaid üksik kojamees. Helistan tuttavale Andres Puusepale, kes on just kodunt tulema hakanud, et mind peale võtta ning koos TV 3 majja sõita.

Sihtpunktiks on Power Hit Radio stuudio, mille hommikuprogrammi külaliseks Andres mind mõni päev tagasi kutsus. Seos minu ja tantsumuusika vahel on pigem väike, kuid Andrese pakkumine raadiotööd proovida tundus piisavalt huvitav.

Jõuame stuudiosse kell 5.58, umbes kümne sekundi pärast teevad Andres ja kaasankur Kristjan Rabi juba esimese speak’i ning ilma pikema tseremooniata hakkab hommik raadios pihta. Meeleolu on mõnus ja muretu, jutt voolab vanadel kaladel hästi ja sammupidamisega on tükk tegemist. Mõnus töö!

PHRi hommikuprogrammi kaubamärgi – tüngakõne – tarbeks on mul ohvrikandidaate mitu: isa, kellele Andres tõsise ja ametliku hääletooniga helistab ning teatab, et ta võib mulle jaoskonda järele tulla; Fred Krieger, kellele helistan iseendana ning teatan, et ei jõudnud esinemisele, kuna olin Viljandimaal puhkamas; ja Koit Toome, kellele helistan üritusturundusfirma esindajana ning kutsun teda tüdrukuteõhtule üsna nilbe kontseptsiooniga šõukava esitama.

Isa on Hiiumaal puhkamas, teda kätte ei saa. Koit ütleb mulle neljanda lause peale: «Tšau, Taukar!» Frediga peab asi mõnda aega vett, aga lõpuks reedavad mind ulmelised «rahanõuded», mida «korraldaja» minult nõuab ning millist summat Fred käendama peab.

Veedame stuudios kuus tundi, kell 12 stardime linna poole. Puusepp viskab mu restorani Neikid, kus Delfi testib professionaalse grillkoka abiga kümmet suvist lihatoodet. Mitte et ma kõva asjatundja oleks, täidan siin oma tüdruku kohta, ta pidi sel ajal kontoritööl olema.

Istume terrassil laua ümber, ajakirjanike seltskonnale lisaks on seal veel vana grillihai, räppar Tommyboy, kelle pisipoeg kõrval vankris õndsa und magab. Ilm on supermõnus ja mis seal salata, ka Pilsner Urquell ei puudu liha kõrvalt. Järgemööda tuuakse lauda võrdlemiseks ja hindamiseks häid ja paremaid tooteid. Tänase lõunasöögi üle kurtmine oleks patt.

Oma auto jätsin hommikul koju ja liigun terve päeva küüditranspordiga. Umbes kella 14.30 paiku viskab fotograaf Martin Dremljuga mind restoranist koju. Heidan korraks pikali, kuid 15.45 on mul juuksuriaeg salongis Nail & Skin Renaldo Paabli juures.

Jõuan veidi varem kohale, puhun sealse kollektiiviga pisut juttu ja istun tooli. Soengu osas olen pigem traditsiooniliste eelistustega.

Juuksuritoolist tõusen umbes kell 16.30 ja ootan pianisti Rain Rämmalit, kes mind kohe auto peale peaks võtma. Rain oli lahkesti nõus asendama minu tavalist paarimeest Rene Puurat, kellega muidu akustilistel keikadel käime. Rain tuleb otse Ithaka Maria soundcheck’ist klubist Amigo ja nagu ikka, asi paistab seal viibivat.

Teen aega parajaks ja astun Stanford Musicust läbi, võtan mõned medikad ja uue kidrajuhtme. Musapoodides pillide ja tehnika kiibitsemine kuulub mu lemmikajaviidete hulka. Enne kui midagi ostan, käin kaks kuud vaatamas ja kaalumas ning loen netist sada review’d. Vaikselt on pillipark täienemas, praegu on silmapiiril üks magus Taylori akustiline.

Tänane esinemine toimub Tamsalu gümnaasiumis, kus peetakse kooliaasta lõpu balli. Sõit sinna kestab tänu Raini parajalt raskele jalale tunnikese. Kuulame minu tungival soovil minu lemmikute hulka kuuluvate Külaliste esimest plaati (Rain mängib seal klahvi) ning lobiseme muusikast ja pillimängust.

Jõuame kohale kell 18.30, teeme heliproovi ära, maitseme meile terve lauatäie jagu kaetud suupisteid ja tunneme end soliidselt. Selline külalislahkus hakkab minu lühikese kogemuse järgi alates 100 km kauguselt Tallinnast.

Noored on asja põhjalikult ette võtnud, enne ja pärast meid esineb kollektiiv Blue Eyed Betty. Õhtu on tihedalt sisustatud. Väga muhe väike esinemine ja lootustandvalt toredad noored inimesed! Järgneb pildistamine: täna tehakse pilte igast nurgast ja asendist, minuga ja minuta. Mis seal ikka, kiiret pole.

Kell 22.30 istume autosse. Tallinna jõuame 00.30 paiku, Rain viskab mind koju ära ja ise läheb Amigosse mängule. Teeme kohustusliku Statoili kakao ja lähme laiali.

***
Selline ta siis sai. Ilma luiskamata ja üsna üks ühele. Tuli üllatavalt sisukas! Mulle tuleb tänast varajast hommikutundi meenutades meelde üks teine hommik, kui esimeseks sissetulevaks kõneks oli Tartu suunakoodiga algav tundmatu number.

Teisel pool reipa häälega Priit Pullerits, kes kohe kõne alguses toonitas, et ta ei helista küsimusega, millal ma uudise sotsioloogia eksamile tulen, vaid teeb ettepaneku oma päevast kirjutada.

Huvitav, mis ma siis kirjutanud oleks, kui ta oleks mulle helistanud mõnel teisel nädalal, kui minu reede oleks alanud näiteks kell 12, oleksin käinud korra toidupoes ja ülejäänud päeva kitarri mänginud ja tiiru sõbra pool käinud?

Kas fotograaf Liis Treimann oleks siis koos minuga Rimi kodumaailmas köögitarvikutega tutvunud või pidanuks miskit ekstravagantsemat välja mõtlema?
Tuled kinni kell 01.30.