Uued plaadid

Taken By Trees Other World (Secretly Canadian) Foto: Repro

Tere õhtust, Hawaii!

Intiimne popp, mis kunstiliselt ei ole sugugi väike. Siia on tohutult panustatud. Kuulaja tunneb, et: hea teenindus! Ja individuaalne kohtlemine – seda vist tähendab muusika alalt «midagi hingele». Taken By Trees on endine Rootsi dream-pop’i bändi The Concretes laulja Victoria Bergsman, tema kammerlikum sooloidentiteet. Kolmandal albumil võtab Victoria jälle appi eksootilisi kõlasid.

Eelmisel albumil «East Of Eden» olid mängus qawwali mõjud ja pole ime, sest album salvestati Pakistanis, kuhu Rootsi valitsus tollal sõita ei soovitanud. «Other World» on aga inspireeritud Victoria Hawaii-reisist. Kindlad lokaalsed mõjud käsikäes Victoria enda unenäolise, ehk isegi ebamaise laulukirjutuskäekirjaga keeravad TBT plaadid igavast ja universaalsest indifolgimassiivist selgelt eemale ning annavad tähenduse tagasi ka dream-pop’ile, millega tänapäeval tähistatakse juba suvalisi ­päevaraadiojuuste.

Valner Valme

Taken By Trees

Other World

(Secretly Canadian)

Hinne 5
---------------
Regina värvispekter

32-aastane lauljatar kinnitab teadlaste arvamust juudi päritolu indiviidide erakordsest andekusest. Moskvas sündinud, kuid New Yorgis elava Spektori esimene album ilmus juba 2001, aga üleilmse populaarsuse saavutas ta kultusfilmi «500 Days Of Summer» saundträkilt. Regina looming on antifolgile omaselt irooniline ühiskonna ja meinstriimmuusika suhtes. Vokaalis lubab ta endale viperusi ja fantaasialende.

Lisaks hääle kelmikale liikumisele jääb album kõrva pauside ja rütmi dialoogiga palas «Smalltown Moon», kus hääl jääb teisejärguliseks. «Oh, Marcello» üllatab itaalia aktsendiga. Spektori varasema loomingu rööbastes on vaid «All The Rowboats». Spekter sisaldab veel nägemata toone.

Liisa Koppel

Regina Spektor

What We Saw From

The Cheap Seats

(Sire)

Hinne 5
---------------
Masinavärk töötab

Rush ei tee kellelegi allahindlust ega anna enesele armu, «Clockwork Angels» on tugev kontseptsioonialbum, võrreldav klassikaliste albumitega «Permanent Waves» ja «Moving Pictures». Porcupine Tree või Opethi kunstmuusikaga võrreldes kõlab Rushi süntees progest ja metal’ist üpris popilikult, see on 80ndate vaimus laiekraanipopp, mis mahutab staadionitäie fantaasiat ning mõjutab kuulaja hinge massi ja kiirusega. Mingis mõttes teevad terve plaadi kitarrist Alex Lifesoni rifid ja soolod, kuid see on muidugi illusioon – Rush on Rush, terviklik kontrollitud ja õlitatud masinavärk, mille elementide pime raev allub rangele kontrollile.

Mart Juur

Rush

Clockwork Angels

(Roadrunner)

Hinne 5
---------------
Viimane mood

Canada duo Purity Ring teeb ülimoodsat muusikat, mis on tegelikult hiphop, aga lahedama nimega: trap. Trap on kiired repetiivsed snare-trummid ja näiliselt seaduspärata ringi liikuv basstrumm. Juurde kuulub tänapäeval muidugi unenäoline chill­wave-taust. Kuula ka Clams Casinot. Purity Ring lisab veel rohkem eepilisust, nagu hüpataks igas käigus alla maailma kõrgeimast kosest, saateks värvilised piisad.

Õrn naisvokaal mõjub ju alati, isegi instrumentaali alla jäädes – ikka on aim, et ta laulab armsatel teemadel, nagu armastus ja teate küll. Esimest korda sellist seadet (eepiline trap-chillwave) kuuldes oleme kindlasti võlutud, ent konteksti arvestades ei üllata album millegagi. Aga ei vea ka alt. Mingi võlu on isegi korduval kuulamisel.

Niilo Leppik

Purity Ring

Shrines

(4AD)

Hinne 3
-------------
Tsisterni kaja

Mis magamistoapopp! Mine õue! Lindista põldu! Taani esoteerilise popi kollektiiv läks oma neljandat albumit salvestama põhjapooluse ligi Spitsbergeni saarele, hüljatud naftapuurimislinna Piramida ning naasis tuhande sämpliga loodushäältest ja tööstuslikest varemetest, mille abil pandi kokku kümme pisikest indisümfooniat. Saamislugu teadmata võiks plaati pidada ka lihtsalt kenaks eksperimentaalpopi teoseks, mis tegelikult on pigem üks konventsionaalsemaid Efterklangil.

Ilmselt taheti just vaevaga leitud helidega panna eriliselt kõlama iseenesest normaalne, tavaline indie-popp, mille juured on Brian Enos, Talk Talkis ja Japanis. Ilmselt andis see arktilise hüljatuse ja kõheda kõiksuse tunnetus Casper Clausenile ja kompaniile endale plaaditegemiseks kindla jalgealuse, sest kust me seda tühja naftatünni kõma või pooluseiili ulgu siin viisakal, leebel albumil ikka kuuleme. Tulemus õigustab odüsseiat mitte niivõrd erilise kõla ja üllatuse, kuivõrd just kindla peale mindud, aga tõepoolest kaunite lauludega.

Valner Valme

Efterklang

Piramida

(4AD)

Hinne 4
---------------
Punk, papp ja bikiinid

«¡Uno!, ¡Dos!, ¡Tré!» lärmab maakera võimsaimaid punk-rock-gigante. Teised kaks silpi jõuavad samuti letile lähimate kuude jooksul, kuid seni peab bändi au ülal hoidma üksildane Uno. Kadunud on rokkooperite grandioossus ja sotsiaalpoliitiline kriitika. Mehed ütlesid, et teevad power-pop’i plaadi ja seda see on. Väga hea kusjuures – karbitäis hitte. Kas pärast «American Idioti» (2004) ja «21st Century Breakdowni» (2009) lihtsaid lööklaulukesi veeretada on lati alt läbi jooksmine?

Kas härrased varisesid sisse enda loodud protestiimago raskusest? Kas nad jätsid ideaalid enda asemel poe ukse taha kella kümneks saamist ootama, minnes ise linna peale punkima? Kui nii ka on, siis mis seal ikka – materjal on ülitore. Ning kui Uno vennad Dos ja Tré jõuavad baari Uno seljatagust kaitsma, siis kolme peale kokku võib päris tihe pauk tulla. Aga kui praegu seisuks läheks, saaks Uno kolki.

Andro Urb

Green Day

¡Uno!

(Reprise)

Hinne 3
--------------
Kosmose «hiphop»

Teha järg eelkäijale nagu «Cosmogramma» (2010) pole kadestamisväärt katsumus. Kuid LA eksperimentaalelektroonik Flying Lotus annab parima. Kosmiline saund on alles, kuid neljas album võib FlyLo fännid kaheks jaotada. Ühel pool need, kes naudivad rahulikku ja lõdvemat stiili, teisel pool rahvas, kel hakkab igav: midagi oleks nagu puudu. Kus «Cosmogramma» oli hoogne ja intensiivne, seal «Until...» astub sammu tagasi jättes ruumi ... kosmilisele õhkkonnale.

FlyLo jääb truuks sawtooth- ja squarewave-süntidele, mis krabisevad igas loos. Alles on ka harmoonilised progressioonid ja šamanistlikud perkussioonid, mis annavad Lotuse kosmilisele maailmale orgaanilise voolavuse. Külalisartistid jäävad varju. Thom Yorke’i kajasse uppuvad vokaalid «Electric Candymanis» on haletsusväärsed, tema kaubamärgiks olev ulg ei resoneeru ülejäänud instrumentidega. See-eest Laura Darlingtoni vokaal «Phantasmis» annab palju juurde, hääl on õrn ning lisab palale eriti õhulise ja meeldiva aura. Hea plaat, kuid jääb FlyLo magnum opus’e «Cosmogramma» varju.

Florian Wahl

Flying Lotus

Until The Quiet Comes

(Warp)

Hinne 4
----------------
Dünaamiline duo puhkpilliorkestriga

Talking Headsiga ammu lõpetanud art-rock’i guru David Byrne on muusikailma järjekindlalt ilmestanud obskuursustega, mis viimasel ajal tüürinud rohkem piinlikkuse poole ja pole kaugeltki Brian Enoga tehtud koostööplaatide tasemel. Uue partneri Annie Clarki ehk St. Vincenti mõjul kaasnevad selle albumiga hoopis värskemad, vitaalsusest pakatavad vibratsioonid.

St. Vincent on tuntud mulluse kolmanda albumiga «Strange Mercy», koostöö tõttu Sufjan Stevensiga ja laval melokruiisiva kitarri tagant. Byrne’i ja Clarki poolused klapivad orgaaniliselt, on kuulda nii Byrne’i kentsakat dada kui St. Vincenti laiahaardelisemat ja seotumat sõna- ja mõttekäiku, vahepeal kaob sulamis nende erinevus üldse, ja siis jälle lajatab.

Albumi omapära seisneb ka vaskpillide õnnestunud ühenduses moodsamate popibiitidega. Nauditavalt voolujooneline on «Lazarus», kus puhkpillid toimivad nii toetava rütmimasina kui bassiliinina. Kentsakaim pala on härra poolt jõõrutatud «I Should Watch TV». Heas mõttes eklektiline album. 

Mari Pihl

David Byrne

& St. Vincent

Love This Giant

(4AD)

Hinne 5
---------------
Soome mauramine

Metsatöllu kontsert-CD-DVD on võetud juunis Helsingi festivalil Tuska Open Air. Tegu oli 26 000 külastajaga kolmepäevase muusikapeoga, kus astusid üles ka Megadeth, Ministry ja Sabaton. Nii et kõva sõna, pole midagi öelda. Metsatöllu mauramised on alati vaatamist väärt, laval lendab nii tuld kui tõrva, juuksed lehvivad, pilgud sähvivad. Valdavalt tuli esitusele töllude viimatise albumi «Ulg» tempokas materjal, mis oli meestel energilisteks live-versioonideks lihvitud.

Valdavalt noorepoolne needitud publik köeti paari palaga kenasti üles ning keikka õnnestus igati. Metsatöll ei luba endal kunagi lati alt läbi pugeda ning eriti sellepärast tundub kontserdi soomlaste tehtud videosalvestus nii uskumatult kesine, et kohati tundus olevat filmitud suisa moblaga. Mingil hetkel tekkis tunne, et see on taotluslik efekt, sest nii tuhmi pilti on tänapäeval kogemata kuramuse keeruline talletada. Saund on korralik, kui muidugi välja jätta see, et kontsert-DVD elementaarse seitsme helikanali asemel on kasutatud vanamoodsat stereot. Niisiis hea laivi teenimatult kehv jäädvustus.

Margus Haav

Metsatöll

Tuska CD/DVD

(Spinefarm)

Hinne 3