Uued plaadid

Vangelis The Collection (Rhino) Foto: Repro

Süntesaatoriparadiis

Kultusliku kreeka (filmi)helilooja ja elektroonilise muusika arendaja Vangelise umbes sajas kogumik, aga üks ülevaatlikumaid. Kahel CD-l 31 rada, mille hulgas meloodiad filmidest, mida me Vangelise muusikata ei kujutlekski («Blade Runner», «Alexander», «Chariots Of Fire» jt), samuti lood duost Yesi Jon Andersoniga Jon And Vangelis; näiteid muusikast, mida Vangelis 70ndatel lõi prantsuse (teadus)dokkidele, ja mõnelt sooloalbumilt. Kahjuks puuduvad palad psühhpopibändilt Aphrodite’s Child 60ndate lõpust, 70ndate alult, kus laulis Demis Roussos. Praegusel uue sündivaimustuse ajastul vajalik õppe- ja nautimismaterjal, ning Vangeliseta poleks Global Communicationi sel moel, M83 ega Cariboud.

Valner Valme

Vangelis

The Collection

(Rhino)

Hinne 4
----------------
Külm soul

How To Dress Well on Tom Krell. Guugeldades artistinime, saate alati nippe, kuidas šefilt riides käia. Tom laulab ainult falsetis, hääl on õrn ja tundub, et murdub iga kõrgema noodi võtmise järel. Üldse tema R&B/chillwave kõlamaastik näib kapiserval varitseva portselanvaasina. Samas kõik biidid, nipsud ja plaksud kõlavad täiuslikult, isegi kui produtsent on need oma mäki näruse mikriga salvestanud. Rütm meenutab, et tegu on ikkagi elutoaga, kus sa plaati kuulad. Mitte kuskil vee all unustatud linnas. Album on täis ilu, aga mitte kogu aeg samas esteetilises kategoorias. Mõnikord kurb, vahel värviline. Eesti kõle, kalk ja hall sügis kuulaks kindlasti seda plaati.

Niilo Leppik

How To Dress Well

Total Loss

(Weird World)

Hinne 5
----------------
Hipide elujõud

80ndate lõpuks oli narkouimas Grateful Deadist saanud lõputul ringreisil viibiv hipitsirkus, veidral kombel peetakse seda epohhi laivbändina nende kuldajastuks. GD andis pikki, segaseid, lõbusaid, mammutlikeks jämmideks paisunud kontserte, kus suurusest sai hullus ning hullusest suurus.

Kaksik­album «So Glad You Made It» kujutab tarbijasõbralikku kokkuvõtet ogaruseni massiivsest, 18 CDst koosnevast komplektist «Spring 1990». Kõige hea kõrval, mida Deadi fännid siit ammutada võivad, kujutab «So Glad…» uskumatut tõestust väitele, et muusika – see ongi elu. Koomaskäigud ja kokkukukkumised olid bändis tavaline asi, Jerry Garcia elustamist õpiti kõigis meditsiinikoolides – aga laval see orkester elab ja hullab nagu Ameerika pikaealiste ühingu noortesektsioon. See ongi psühhedeelia.

Mart Juur

Grateful Dead

Spring 1990: So Glad You Made It (Rhino)

Hinne 4
---------------
Seksi-crooner

45-aastane tänapäevase souli legend R. Kelly on pärast häälepaelte lõikust tagasi 12nda albumiga, mis püüab kõlada rõõmsalt, pistes vahelduseks sisse mõne melanhoolsema noodi. Juba esimese loo «Love Is» sõnum igavese armastuse ideest annab teada, et läbiv teema on taas armastus. Mitmekihiliseks muudetud puhtad, emotsionaalsed ja tugevad vokaalid kõlavad aeg-ajalt nagu gospelkoor.

Loos «Share My Love» kutsub ta üles eesti keeles öeldes paljunema, muusikaliselt on album mitmekülgsem ja suunatud erinevale kuulajaskonnale. Kelly on seganud vana kooli souli elemente 50ndate rokenrolli ja bluusi ning 21. sajandi r’n’b-ga ning pannud selle kõik kokku kõlama kui uuena. Sellest hoolimata jääb album kahvatuks, kaheksa lugu kaheteistkümnest lõpevad vaikusse hajumisega, lõpumotiivi puudumine jätabki pooliku mulje. Aga see ongi kergemeelne album.

Malle Jõgeda

R. Kelly

Write Me Back

(RCA)

Hinne 3
--------------
Rokitšikk popis mullis

Neiu, kes tegi väga pihtas-põhjas meloodilise kirja presidendile: «Dear Mr. President». Uue albumi paladest aga iseloomustab Pinki olemust hästi «Slut Like You», tuues välja ellusuhtumise «suva sellest – elu on lill». Tema muusikat on kõik need paarteist aastat läbinud ühelt poolt ühiskonnakriitiline iroonia ja sarkasm, teisalt käegalöömine, ja just atitüüdiga Pink klišeepoprokis eristub.

Käredalt lõhestava hääle ja arrogantse suhtumise juures oleks ehk õige öelda, et tema rokib poppi, nii ka kuuendal albumil, kus säravamaid palu «Just Give Me A Reason» on valminud koos fun.-i laulja Nate Ruessiga. Laulus «Here Comes The Weekend» on Pink kampa võtnud Eminemi, kellega neil elufilosoofia näib klappivat. Osava partnerluse valikuga ja tänu põhiprodutsent Greg Kurstinile ka innovatiivse helikeelega on «Truth About Love». Ei puudu ka sellelt albumilt lauljatarile omaseks saanud agressiivse hoiakuga armastuslaul: «True Love». 

Liisa Koppel

Pink

Truth About Love

(RCA)

Hinne 4
-------------
Ilmaveerel olemine

Kago ehk Lauri Sommer on väheseid inimesi, kelle pärast on tehtud plaadifirma. Villem Valme pani omal ajal toreda artistivalikuga madalat profiili hoidva leibli Õunaviks püsti just sellepärast, et anda välja sõber Lauri loomingut. Neli aastat pärast «Mopskassi maja» on saanud valmis Kago neljas album.

Sommer on vahepeal lõplikult kolinud vanavanemate Räestu tallu Võrumaal ning andnud endast märku suurepärase prosaistina. «Ibipaio» jätkab Kago kodusalvestuste tava, fookus endiselt eripalgelistel tõlgendustel ning koduse kõiksuse viisidel. «Ibipaio» koondab rahvaluules uidates sündinud vanade lastelaulude maagilisi interpretatsioone ja eriliselt lummava kumeda saundiga klaveripalu, abiks harmoonium ning kaevuvinna ja tulisele pliidile visatud veesahmaka sämplid. Kassil nimega Iivula ja Kitse küla kandi Mõhkjõel on ka võimalus kaasa kõnelda. Kago küpseim ning küllap ka parim album.

Margus Haav

Kago

Ibipaio

(Õunaviks)

Hinne 4
--------------
Kosmilised killud ja soulivoog

Seda võib nimetada triphopiks või instrumentaalseks hiphopiks, sisu on aga selles, et DJ Shadow on Ameerika-poolne pioneer moodsas soul- ja funk-käsitluses, kus klassikalise laulukirjutuse asemel määravad kurssi faktuur ja atmosfäär. Komponeerimine masinasaundide ja sämplitega ei ole endastmõistetav muusikaline väljendus, nõuab ikka leiutamist, ning kuigi viljeldud juba 60ndatest peale, tuli 90ndate alul selles vallas murrang hiphopis.

Tähtis polnud enam räpp ega sõnum, vaid see, mida nimetati enne pelgalt taustaks, põhjaks. Aga ega siis lood sõnata jäänud, tasus vaid appi võtta katke mõnest vanast laulust ning moonutada seda: DJ Shadow’ta poleks Buriali. Ning miljonist instrumentaalkillust lõi Shadow oma privaatkosmose, temata poleks ka Flying Lotust. Kahe-CD-line kogumik on nagu 20 aastat tegutsenud Shadow ehk Josh Davise (40) parim album. Tema kaks esimest albumit, eriti epohhiloov «Endtroducing» (1996), aga ka «Private Press» (2002) on ühtlaselt tugevad teosed, samas kui kaks viimast – «The Outsider» (2006) ja «The Less You Know The Better» (2011) – pigem halvas mõttes eklektilised. Kogumikul aga ainult kuld või peidetud kuld, on ka varaseimaid singleid kultusleibli Mo Wax alt ja muid albumiväliseid lugusid, lisaks pärleid UNKLE’i varase liikmena tehtud plaadilt «Psyence Fiction» (1998). Enamat, kui hitikogumik.

Valner Valme

DJ Shadow

Reconstructed. The Best Of...

(Island)

Hinne 5
--------------
Tartu parim bänd

Debüütplaate on kaht sorti: kas kohe tegutsemise algul suures inspiratsioonipuhangus salvestatud jõudemonstratsioonid või hoopis mitme aasta peale jäänud varase perioodi kokkuvõtted. «Kõik saab korda» on selgelt viimane. Wrupk Urei plaati on pidanud ootama kaua, aga materjal on selle võrra küpsem ja seega ka kaunikesem.

Nende suhtumise võtab kenasti kokku alustav tiitellugu: algab madalasagedusliku mürinaga, tutvustab rahuliku ostinato, kasvatab aegamööda tekstuurilist tihedust, eriti puhkpillide abil. Niimoodi kiirustamata on sündinud terve album. Rokilik teravus ja dünaamika eriti kitarrist Siim Randveeri mängus, psühhedeelia ja kosmilisus sündesaatorimängijalt Kaspar Ausilt, jazzilik elastsus trummar Martin Tamme mängus ning orkestratsioonide puhul kirsiks tordile terve puhkpillirühm, kelle partiid on alati kenasti paigas ja väljapeetud. Need on vaid mõned põhjused, miks Wrupk Urei pole mitte vaid Tartu parim instrumentaalansambel, vaid üldse parim bänd.

Edmund E. J. Hõbe

Wrupk Urei

Kõik saab korda

(ise välja antud)

Hinne 5
----------------
Rohkem kui kuulujutud

Tänapäeval nimetatakse Fleetwood Maci mõjusid iga artisti juures, kelle kõlal vähegi kunstilisi ambitsioone ja kelle produktsiooniga on vaeva nähtud. Ja ma ei tea ühtegi inimest, kellele ei meeldiks Fleet­wood Mac. Vähemalt keegi ei väida nii, see oleks nonsenss, tähendaks popmuusikalise evolutsiooni eitamist. Samas ma ei tea ühtegi inimest, kellele meeldiksid kõik Fleetwood Maci paarkümmend albumit.

Enamasti öeldakse ikka Fleetwood Mac ja mõeldakse «Rumours’it» (1977) ja «Tusk’i» (1979). Selles karbis on koos viis albumit aastatest 1969–1973, alates viimasest albumist koos Peter Greeniga («Then Play On») eelviimase albumini koos Bob Welchiga («Mystery To Me») ehk enamik üleminekuaja albumeid, mille puhul on huvitav jälgida muundumist Ameerika (mille muu) bluusi bändist Inglismaalt Ameerika moodsaks Briti mõjudega poprock’i bändiks. Parim album siit on «Future Games» (1971), kus tõusis Christine McVie roll ja mis ennetas tänast novaatorlikumat Ameerika indie-folki.

Valner Valme

Fleetwood Mac

Original Album Series

(Warner)

Hinne 4