Nädala plaat: pehmod tapjad

The Killers Foto: promo

The Killers

Battle Born (Mercury)

Hinne 3

I got a soul, but i’m not a soldier» ja «Are we human, or are we dancer». Laused, mis tulevad esimesena meelde, kui Tapjate peale mõelda. Esimene loost «All These Things That I’ve Done» nende esimese albumi «Hot Fuss» (2004) pealt, mida nüüdseks peale Killersi solisti Brandon Flowersi on lõõritanud juba ka Bono. Meeletult armas, omakasupüüdmatu ja idealistlik lauseke. Teine slogan pärineb vana fännibaasi raputanud tantsuloost «Human» eelmiselt albumilt «Day & Age» (2008).

Tapjad on juba eos veider grupeering. Popmusa, mida võid vihata ja armastada korraga. Kuula näiteks uue plaadi loo «Runaways» lüürikat, ma siinkohal meelevaldselt tõlgiks, et rõhutada klišeelikkust: «Blondid juuksed lehvimas suveõhus, sinisilmne tüdruk lebamas liival, see oli viimane hetk, kui ta hoidis mul käest...» Mahuks ilusti Sõnajalgade repertuaari, kuhu muidugi Brandon sobiks perfektselt. Poiss muidu mormoon, aga mis vahet seal ikka on. Naistuttavad muudkui räägivad, kui kena mees see Flowers on ja need silmad, mmm! Veel kangastuvad silme ette Brandoni ülekullatud ülikonnad, sulgede ja lõvikarvadega kaetud vestid ja mehe anne leida uskumatuid variatsioone näokarvade sättimisel. Ikoon on sündinud.

The Killersi muusikat neljandal albumil iseloomustab rada Anton Corbjini filmi «Control», mis räägib teatavasti Joy Divisionist ja nende laulja Ian Curtise hektilisest elust, lõputiitreist: Killersi kaver Joy Divisioni loost «Shadowplay». Kaver, mis ei kõla piinlikult, ja ei saaks ka öelda, et «Battle Born» piinlikult kõlab. Igavalt kõlab ning saund on veel silutum kui tantsupopialbumil «Day & Age». Jättes välja muidugi saksofoni puudumise, kitarri on ehk rohkem ja sünti ka piisavalt. Tundub, et Killers hakkab tasapisi täitma kohta, mille pärandas neile ise seda teadmata õhkav Simply Red. Ka Brandoni hääl muutub järjest õrnemaks, peaaegu juba nagu Mick Hucknall.  

Nukker natuke, sest The Killers alustas julge ansamblina, mis pulbitses eluarmastusest, mitte selle matkimisest. Ent lõpetaks ikkagi ilusa noodiga, mida sisendab seesama «Runaways». See tobe lüürika mõjub nagu vaja, vahel on lääget fantaasiat tarvis. Loo saund on segu juuksehevist ja Killersi enda klassikalisest kõlapildist. Võimas progresseeruv lugu!