Kuidas Buratinost mu isiklik põrgu sai

Kolm musketäri: Artemon (Andrei Panin, vasakult), Buratino (Mikk Nurga) ja Pierrot (Fjodor Tšernõh).

FOTO: Irina Kalinitšenko

Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega. Tegelikult mind isiklikult «Buratino» esilinastusele ei kutsutudki. Selge märk, et kõrgem jõud või universum tahtnuks mu õrna hinge potentsiaalsetest traumadest päästa, kuid kahjuks eirasin seda ettenägematult.

Uus film kinolevis
«Buratino»

Režissöör Rasmus Merivoo. Stsenaristid Rasmus Merivoo ja Kristin Kalamees. Operaator Aleksandr Kornejev.
Eesti-Venemaa 2009
Esilinastus 13. märtsil Tallinna kobarkinos

Kuuldes tulevasest esilinastusest, mainisin filmitoimetajast kolleegile Tiit Tuumalule, et «Buratino seiklused» oli mu lapsepõlve lemmikfilme. Ja oligi otsustatud, et mina lähen siis uut Buratinot kaema, kohustusega sellest hiljem kirjutada. Tasuta juustu (ja veidi veini, mõne lavaširulli ja vahukoorega vahvlituutu aftekal) saab ainult hiirelõksus, seda peaks ju teadma iga laps, täisealisest küünilisest ajakirjanikust rääkimata.

Lühidalt – uuest Buratinost sai minu isiklik põrgu. Mitte selles mõttes, et mind painaksid öösiti hirmsad unenäod sellest, kuidas ma ebaloomulikul moel rasestun, nagu neitsist Buratino ema, või sünnitan koleda välimusega lapse, kellel hakkab teismeeas ninast seemet purskuma ja kes oma vinnidest lehekesi pigistab (muide, tõsiselt ei soovita «Buratinot» beebiootel naistele). Mitte et see kõik meeldiv oleks.

Kolm ööpäeva – just nii palju aega läks filmi vaatamisest hetkeni, mil pidin täitma lubaduse, filmist arvustuse kirjutama – olin mõelnud, mida ikkagi kirjutada. Tuumalu manitses veel, et ma ka positiivset ei unustaks. Oleks, mida mäletada, kallis Tiit...

Kes mind teavad, võivad kinnitada, et ma ei ole seda tüüpi, kellele meeldiks halvasti öelda või ära panna (kahjuks ei tunne ma isiklikult ühtegi selle filmiga seotud inimest, aga ausõna). Meelsamini kiidan ja vaimustun. Ebameeldivast kirjutamise muudab topelt ebameeldivaks see, et asjale eelnes meeldiv ja vahetu sissejuhatus.

Režissöör Rasmus Merivoo rääkis ilusti, et uus film on tema jaoks nagu teine laps. Väga vastik on kellegi last parastama hakata. Päris elus ju ei ütleks, et näe, su lapsel on hambad viltu, öak. Armas, et režissöör andis ühele trupiliikmele Semjon Levinile väikse «Oscari», kuna too oli päästnud filmivõtete ajal tulekahjust terve saalitäie inimesi.

Nii esilinastusel peetud sissejuhatava kõnega kui ka filmis näitlejana jättis laheda ja vahetu mulje Mikk Nurga. Loodan tõsiselt, et see tema esimeseks ja viimaseks rolliks ei jää.

Ääretult sümpaatsed tegelased olid minu jaoks Uku Uusberg ja linnateatri näitleja, üks minu lemmikutest Alo Kõrve, vastavalt Kassi ja Rebase rollis. Veenvalt kehastas hullu agronoomi Tiit Lilleorg. Plusspoolele jäi ka arvutimäng karu ilvese vastu pronkssõduri taustal.

Saan aru, et žanriliselt on tegu trash-komöödiaga, kuid paraku oli filmis trash’i küllaga, komöödiani aga asi hästi ei küündinud. Võib-olla peaksin südame kõvaks tegema ja vaatama filmi uuesti, ka vene keeles. Ehk on laulud kenamad ja naljad naljakad.

Ja veel. Majandussurutise ajal ei saa ei üle ega ümber rahateemast. Kas tõesti ei olnud Eesti-poolse panuse, ligi kuue miljoni krooniga midagi paremat peale hakata?

Üks asi veel. Filmi reklaamitakse kui Merivoo esimest täismängufilmi. Teen ettepaneku lugeda täispikaks filmiks ka «Tulnukat» ja siis on kõik loogiline. See oli lihtsalt teise filmi needus. Loodame, et tegijatel on kõik Oscarid ees.

Mida arvata «Buratinost»?

Kristiina Davidjants
filmiajakirjanik:

Meil tehakse vähe filme ja igast uuest teosest oodatakse, et see paneks kinni arthouse-festivalid, tooks isamaalised vaatajad kinno, meeldiks lastele ja võtaks pensionäridelt nende säästud. «Buratino» pole kindlasti kogupere-meelelahutus, aga teismelistest sihtgrupp võib selle tänulikult vastu võtta. See on halb film, mis mulle väga meeldis. Värskendav on näha eesti filmi, kus režissöör ei põe, sülitab hoogsalt kõigile nn hea maitse reeglitele ja kasutab julgelt kõikvõimalikke deus ex machina’id, mis vahel kukuvad taevast alla, vahel põrutavad sinna tagasi. Küll on film kollektiivne tegu ja olgu režissöör kui tahes andekas, ei saa ta teha interjööre, eksterjööre ja pildikeelt rikkamaks, kui etteantud võimalused seda lubavad. Seega usun, et Rasmuse kui filmilavastaja täispotentsiaal realiseerub ilmselt mõnes järgmises filmis. 

Rain Tolk
filmitegija:

Buratino-film on suurepärane võimalus teha tundlikele sõpradele üks vahva practical joke. Nimelt tuleb kõigile rääkida, et tegemist on tõesti super asjaga. Et see on üle vindi trash-komöödia, võimas punkteos a la «Pulp Fiction», mis klišeede ülekasutamisega klišeed murrab ja seeläbi maailma mõistmiseks uued perspektiivid avab. Piisab vaid ette kujutada, kuidas sõber siis pruudi ja veiniga end mõnusasti kinos sisse seab, et suurteost vaatama asuda, ja kuidas tal siis mõne aja pärast veresooned suurest arusaamatusest paiste lähevad. Paraku on aga sõna liikuma hakanud ja paljudele ei ole enam võimalik sellist pulli teha. Mis seal ikka!

Tiit Tuumalu
filmiajakirjanik:

Trash, milleks Merivoo oma filmi nimetab, on tänuväärt žanr. Ka ses mõttes, et pakub autorile varjualust, kui teos juhtub ebaõnnestuma. «Buratinoga» päris nii ei ole. Režissöör ajab oma rida edasi, jätkab sealt, kus «Tulnukas» lõppes – vaikimisi ettekuulutusega, et peagi läheb asi veel «halvemaks». Mäletate, ufonaudid viisid õnnetu, labidaga tombuks pekstud Valdise enesega kaasa, kosmosesse – kosmosest on pärit ka see seeme, mis «Buratino» alguses Mamma Carlo viljastab. Järjepidevus missugune! See, mis järgneb, on ligadi-logadi film, mitte halvem kui «Malev», kodumaise trash-komöödia esiisa. Jabur süžee, hästi valitud osatäitjad – oleks ainult rohkem, mida mängida, Buratino semudel iseäranis –, hea muusika, pisike sõnum – ole sa puust või plastmassist, kõigil on koht siin maamuna peal... Kord paneb muhelema, siis ajab vihale – ükskõikseks ei jäta, viimastest eesti mängufilmidest erinevalt. Segadus on sihtgrupiga – rohkem kui teismelistele, nagu kirjas reklaamis, võiks see olla alla 12- ja üle 30-aastastele!

Populaarne

Tagasi üles