Kes päästaks päästjad?

2005. aastal pikettisid päästjad Toompeal oma palga pärast. Kas ajalugu kordub? Foto: Imre Kaas

Mäletan hästi 2005. aasta lõpul Tallinnas Riigikogu ees toimunud päästjate piketti. Toompeal oli parasjagu 2006. aasta riigieelarve teine lugemine ning piketiga taheti endale suuremat palgakasvu välja meelitada.

Ühe tuletõrjuja käes oli plakat: „400? Päästke päästjad!" ja teisel „Riik ei koosne rikastest juhtidest".

Tollal ei mõelnud veel keegi võimalusele, et võidukale majandustõusule võiks järgneda langus. Ja päästjate palgad kerkisidki rohkem kui see hädine 400 krooni! Tundus, et kõik hakkab paika loksuma...

Aga! Siis tuli päästjatele varsti uus löök - pikalt kehtinud 24-tunnised vahetused muutusid 12-tunnisteks. Paljudel päästjatel kulus see palgatõus nüüd hoopis suurenenud transpordikuludele, et üldse senisest sagedamini tööle jõuda... Oli muidugi ka erandeid - mehi, kellel palk isegi tõusis, aga arvestades üldist elukallidust ja kunstlikult lakke tõstetud tarbimishindu, siis kujunes see palgatõus pea et märkamatuks. Aga kuna enamik päästjaid on tööl eelkõige ausast ja siirast soovist inimesi päästa, siis väga suurt nurinat ei kostunud.

Siis tuli juba teine aga! Ehk siis see kardetud ja täiesti „ootamatu" majanduslangus. Päästjad hakkasid juba varsti oma ülemustelt küsima, kas see kuidagi ka nende sissetulekuid mõjutab. Ei pidavat mõjutama, oli esmane vastus.

Nüüdseks on aga esimene negatiivne lisaeelarve kinnitatud ning päästekeskuste eelarvet tuleb kärpida 8 protsenti. Ja see tähendab juba otseselt ka kõige lihtsama päästja rahakoti kallale minemist. Seegi 8 protsenti ei pruugi veel lõplik number olla, sest Eesti olukord võib veel hullemaks kujuneda... ning see tähendaks teistki kärbet.

Mida siis ikkagi teha? Selge on see, et niigi nulli tõmmatud investeeringutelt kokku ei hoia ja minna tuleb just sissetulekute vähendamise peale. Nüüdne küsimus on selles, kuidas teha seda kõige valutumalt.

Puutudes päästjatega pea iga päev õnnetuspaikadel kokku, olen seda neilt ka küsinud. Ja päästjate endi seisukoht on ühene - tuleb tagasi pöörduda 24-tunniste vahetuste juurde! Senine praktika on näidanud, et isegi suurtes komandodes ei vähenda pikemalt tööl olemine selle kvaliteeti. Tulekahjud saavad igal juhul kustutatud ning avariides autosse kinni jäänud inimesed päästetud. Isegi väljakutsetele reageerimise aeg on sama - jäädes alla ühe minuti. Selle süsteemi tagasipööramisega annaks kulusid vähendada küll.

Suurem hirm on päästjatel hoopis selles osas, kas mõni komando pannakse hoopis kinni ning tulevad koondamised. Mõnes piirkonnas katab ju pisike komando juba praegu tohutusuurt ala ning kui nende arvu veelgi vähendada, kannatab selle all juba meie endi julgeolek.

Selge on see, et majanduslangus toob kaasa raskeid hetki. Kokkuhoid ei pea aga alati tulema selle arvelt, mis meil niigi üht jalga lonkab. Palgaküsimus on ju päästjatele valupunktiks olnud juba aastaid, rääkimata veel politseinikest, kelle olukord samuti halveneb. Tõsi on seegi, et praegu tuleb õnnelik olla igasuguse töökoha üle. Isegi päästjatel oma töökoha üle.

Selle loo juures tuleb aga lõpuks välja üks oluline aspekt - tänaseni on olulisi otsuseid langetatud kusagil juhtkonna tasemel. Tavalise päästja käest ei küsita midagi. Teine kord võib aga reapäästjal olla rida ideid ja mõtteid, mis võiksid praegust olukorda leevendada. Tasuks neilt ainult küsida!

Ja huvitav - kui kaugel on aeg, mil luuakse erapäästekomando?