Kaks korda tapnud naine: ei uskunud, et nii läheb

Foto: Andres Adamson

Igal meie teol on tagajärg. 34aastane Olga on korda saatnud tegusid, mille tagajärjel on pea pool tema elust möödunud Harku vangla müüride vahel. Ent igal teol on põhjus. Tappa kaks inimest – mis võis küll selleks põhjust anda?

Ootan sellele küsimusele vastust Harku vangla kitsukeses, rahustavalt roheliseks võõbatud seintega toas. Aknast avaneb vaade kõrvalruumi, mille diskreetses hämaruses naisvalvur lühiajalisele kohtamisele lubatud vangidel silma peal hoiab. Teisest aknast paistab tükike valge puhta lumega kaetud vangla sisehoovist. Teisel pool tara ja roostepruuni okstraati aga laiutab väli, millele paneb piiri tume metsaviirg. Vangla aknast vaadates näib see olevat iseäranis kaugel.

Tõtakal sammul, külma tõttu end pisut kühmu hoides ja käsi risti rinnale surudes möödub akna tagant läbi õrna lumesaju üksik naine. Hetk hiljem kolksatab pääsla metallvärav ning seesama naine astub valvuri saatel ruumi. Otsekui töötõendina siseneja fliisiesisel ripendav plastsilt kinnitab, et tema ongi Olga. Naine, kes teab, mis on veretöö põhjus. Ja tagajärg. Viimasel 17 aastal on ta vabaduses viibinud 14 kuud.

Ometi ei ole südametunnistusele jäänud võõras veri ega kurjust tagasi peegeldavad vangla rõsked kiviseinad söövitanud tema näkku vihkamist ega kalkust, nagu võiks eeldada. Õlgadeni ulatuvad, osaliselt blondeeritud ning kergelt lokitatud juuksed püüdlikult soengusse sätitud. Vaevutabatava läikega kaetud kitsad huuled veidi kahvatus näos. Hoolikalt peeneks kitkutud kulmukaarte alt tunnistavad mind silmad - suured ja kummaliselt rahulikud, kuidagi osavõtmatud. Nende sügavuses väreleb pigem kurbus, kui leegitseb kurjus.

Selliseid, pisut väsinud ja eemaloleva pilguga naisi kohtame iga päev kaupluste kassades, kesklinna kontorites või õhtusel tipptunnil bussipeatustes, lapsed käekõrval.

Kurjus pandi võrsuma varakult

Olgal ei olnud lapsepõlve. Vähemalt mitte seda helesinist, millele heldimusega tagasi vaadata. Tal oli lastekodu. Sinna sattus ta viieaastaselt, pärast seda kui emalt joomise pärast vanemlikud õigused ära võeti. Isa? Isa istus sel ajal juba kinni. Sai 15 aastat Olga vanema õe vägistamise eest.

Vägistamise valu ja häbi on Olgagi tunda saanud. Ta oli viieaastane plikatirts, kui oma lihane vend ta esimest korda vägistas. „Isa vägistas õde, vend vägistas mind,“ nendib Olga. Kiretult, otsekui kellegi teise elust rääkides.

Kokku jõudis vend teda kolm korda pilastada. Kaks korda ajal, mil Olga viibis lastekodust puhkusel. Koduseinte vahel. Ema vaatamas. Viimaks hakkasid kasvatajad halba aimama ning Olgat enam koju ei lubatud. „No nägid, et ma olin sinikaid täis ja üldse kuidagi ... valge näost, kui tagasi tulin,” sõnab Olga. Nüüdseks kõrivähki surnud vend pääses tookord karistuseta. Kättemaksu hirmus ei söandanud Olga teda üles anda. “Vend ähvardas mind, ma olin väike ja kartsin sihukesi asju,” selgitab Olga.

Möödus kümme katsumusterohket aastat esiti Kohtla-Järve, seejärel Piusa eriinternaadis-lastekodus. Nende aastate sisse mahtusid korduvad põgenemised lastekodust, miilitsajaoskondade lastetoad, mõni kuriteoepisood, jõuetu raevu alla maskeeritud ja hirmuga täidetud ööd haisvates arestikambrites.

14aastaselt virutas Olga lastekodu värava enda taga lõplikult kinni ja koputas Kilingi-Nõmmel elava õe uksele. Et õde temast midagi kuulda ei tahtnud, jäi Olga peatuma Sinti tuttava tüdruku juurde. „Ja siis läkski elu niisuguseks: tutvumine poistega, baarides käimine ja ... hakkasin jooma,“ meenutab Olga, kuidas iseseisev elu ning vabadus talle pähe lõi. Tormakas elu kogus aina tuure. Olga oli 15, kui väikese Ruslani ilmale tõi. Poja isa kadus tema elust niisama kiiresti, kui oli sinna ilmunud.

Esimene veri

Jõudis kätte 1991. aasta. Samavõrd murrangulise kui pöördvõrdelise tähendusega nii Eestile kui Olgale. Riik sai vabaks, Olga mängis oma vabaduse maha.

Verega lõppenud sündmuste ahel sai alguse päeval, mil pärast pikaajalist vanglakaristust vabanes Olga kaugelt sugulane, keda Olga, vaevumata veresidemetes põhjalikumalt sorima, onuks nimetas. Seesinane sündmus vääris tähistamist, olgugi et onu oli teise ilma saatnud oma abikaasa – naise, kes Olga sõnutsi oli talle ema eest olnud.

Pudelist pidulikkust ammutama koguneti Paidesse Olga emale kuulunud kahetoalisse ahiküttega korterisse. Peale Olga osalesid “banketil” tema vend, nõndanimetatud onu ja tolle paar sõpra.

Nii kanget kui lahjemat kraami voolas ojadena ja ühelt maalt suikusid Olga vend ning onu sõbrad kõrvaltoas viinauima. Olga jäi onuga kitsukesse kööki kahekesi. Hetke ära kasutades hakkas lihalikest rõõmudest pikalt eemal olnud mees Olgale ligi ajama.

“Seal oli kirves, ma ütlesin, et ma löön sind, kui sa tuled, aga ta ei uskunud, et ma seda teen,” meenutab Olga viimaseid hetki enne seda, kui temast mõrvar sai. Ta oli siis 17aastane.

“Hakkas mul käest kinni võtma, siis ma vaba käega võtsin kirve ja hakkasin teda lööma,” mäletab Olga. Kuhu ja kuidas hoobid raksatasid, naine ei mäleta – silme eest oli mustaks kiskunud. Süüdistuskokkuvõttest luges ta hiljem, et oli kirveteraga paar korda onule pähe raiunud. Mida Olga mäletab, on see, kuidas kirvehoopidest langenud onu köögipõrandal pliidi kõrval maas vedeles. “Oli natuke verd, aga ma ei tahtnud vaadata, paha hakkas,” kangastuvad 17 aasta tagused sündmused Olgale.

Juba järgmisel päeval sai politsei tüdruku kätte. Otse maanteelt, kus ta autosid hääletades Pärnusse sõbranna juurde üritas jõuda. “Ütlesid, et tule nüüd ilusti peale, et lähme sõidame korraks,” meenub Olgale. “Korraks” sõit lõppes politseijaoskonnas.

Mõnda aega ajas Olga tapatööd tagasi, siis murdus. “Mulle öeldi, et ta suri haiglas ja jõudis öelda o-tähe. Siis ma mõtlesin, et mul pole mõtet enam vastu ajada, et kui nii juba oli, tunnistan üles.”

Paar päeva hiljem viidi Olga politseieskordi saatel sündmuskohale tunnistusi andma. Rutiinne protseduur. Olgale on aga sellest päevast valusa mälestusena mällu sööbinud maja ees palli seltsis ukerdanud pisipoja nägu, kui too nägi, kuidas raudus kätega ema politseimasinasse topiti ning minema viidi. Pikaks ajaks.

Noorus jäi vanglasse

Kohtunik määras Olgale üheksa aastat vangistust. „Kõik oli peaaegu sama nagu lastekodus, ainult kasvatajate asemel olid valvurid,” kohanes karmides oludes sirgunud Olga vanglaga kiiresti. Ehk liigagi. „Ma kartsin, et ei välju siit kunagi,“ tunnistab ta.

Ning mõningas mõttes oli tal õigus. Taas vabadusse astudes oli teismelisest tüdrukust sirgunud 25aastane naine. “Terve noorus läks vanglas ära,” on tal valus raisatud aastate pärast. Maailm oli vahepeal tundmatuseni muutunud. Ent mitte Olgale. Minevik ei lasknud teda lahti.

Olga kolis sõbranna juurde Türile ja leidis tema kaudu töökoha Mäo puidutsehhis. Kolm kuud hiljem aga jõudsid tööandja kõrvu kuuldused tema vanglaminevikust. Järgnes koondamine. Töötus. Tusk. Armetus.

Ühel päeval sõitis Olga Roosna-Allikule sotsiaalabiraha tooma. Sõbrannaga jäi jutt, et ta toob raha ära ning naaseb siis Türile. Kuid läks teisiti. Raha kätte saanud, astus Olga sinnakanti elama kolinud ema juurest läbi. Üheskoos asuti sotsiaaltoetust maha jooma. “Mõtlesin, et kas tõesti on niimoodi, et läheb mu elu alla jälle, aga ma ei uskunud, et nii läheb,” tundis Olga järjekordset klaasi täites, et pind hakkab jalge alt libisema, kuid ei jaksanud sellest hoolida. Enam mitte. Türile tagasi ta ei jõudnudki.

Peagi leidis Olga endale sealtsamast Roosna-Allikult elukaaslaseks autoremondilukksepa, kelle tädi Helgi majja elama koliti. Tihtilugu jäi mees töö juurde kolleegidega tina panema. Olga tegi sel ajal Helgi seltskonnas klaasikese või paar. Tavaliselt ikka paar. Vähemalt.

Ajapikku jäi viie toa ja kahe köögiga maja kahele naisele kitsaks. „Ta hakkas mulle ette heitma, et ma ei käi tööl ega tee kodus ka mitte midagi, aga ma istutasin aiamaal peenra ja söötsin alati kitsesid,” oli Helgi Olga arvates tema vastu ülekohtune.

Tahtis vaid hirmutada

Pinged kasvasid iga päevaga. Kuni ühel juulipäeval üheksa kuud pärast seda, kui Olga oli elukaaslase tädi juurde kolinud, konflikt oma õudse lõpplahenduseni jõudis. Olga pesi parasjagu väljas pesu, kui nägi, et Helgi suundub lauta. “Mõtlesin, et hirmutan teda natuke,” selgitab Olga, miks ta Helgile järgnes.

Lauda hämaruses silmas ta madalal pingil seljaga enda poole istuvat ning kitse lüpsvat Helgit. Olga haaras sealsamas põrandal vedelnud nöörijupi, astus vaikselt Helgi selja taha, heitis tollele nööri ümber kaela ja hakkas kägistama. “Ütlesin, et selle eest, et sa sõid mul need üheksa kuud närve,” meenutab Olga. “Vastu ta ei rabelnud, ei saanud vist arugi, mis toimub,” polnud juua täis vanaldasest naisest Olgale vastast.

Kui Olga nööriotsad surmavast haardest vabastas, langes Helgi tasase mütsatusega lauda räpasele põrandale külili ega hinganud enam. „Mõtlesin, et mis ma nüüd jälle tegin,” jutustab Olga, kes toona oma teost ehmus. Nagu ümber koolnu kõri sooninud nöör, lämmatas Olgat nüüd hirm. „Kartsin, et lähen pikemaks ajaks vangi,” ei tihanud Olga vast saadud vabadust käest anda. Liiati oli talle eelmisel kuul määratud kaks aastat ja kuus kuud tingimisi korterisse tungimise eest. “No ma ei kartnud mitte vanglat, ma teadsin, et mul on siin tuttavad eelmisest karistusajast, ma kartsin, et jäetakse pikemaks ajaks,” täpsustab Olga.

Kuriteo varjamiseks mässis Olga Helgile lehmaketi ümber ning lohistas elutu keha majast 100 meetri kaugusele kesk lagendikku kuhjatud prahihunniku juurde. Pühitsetud mulla asemel said Helgi maised jäänused kaetud sodiga. “Nöör jäigi ümber kaela, ma kartsin puudutada teda,” ei olnud teine tapmine Olgale sugugi lihtsam kui esimene.

Vabadus viivuks

Viis päeva hiljem, kui Olga parasjagu jalgrattal alevisse suitsu ja sööki tooma sõtkus, sõitis talle vastu politseiauto. Tagasi koduhoovi jõudes ootas politsei teda juba ees. Ilmselt oli politsei poole pöördunud elukaaslane, kellele Olga jutt ootamatult minema sõitnud tädist tundus kahtlane. Nagu politseinikelegi, kes tegid ettepaneku Helgit otsima minna. “Algul olin mina nõus kaasa minema, aga siis ma läksin näost punaseks ja ütlesin, et ma lähen kitsede juurde,” meenutab Olga.

Jalad kandsid Olga joonelt aga prahihunniku juurde, mille alla ta laiba peitnud oli. Sinna jäi ta suitsu kiskuma. Et asi tundus politseinikele kahtlane, nõudsid nad aru, mis seal hunnikus on. “Ma ütlesin, et mingi hunnik on, et kust mina tean,” proovinud Olga oma nahka päästa. Umbusklikud politseinikud aga pildusid prahi laiali ja tirisid Olga võika saladuse päevavalgele.

“Mul läks korraks mustaks silme ees, kui öeldi, et kõik: käed raudu,” lausub Olga, kelle vabadus lõppes aasta ja kaks kuud pärast vanglast vabanemist randmete ümber sulgunud käeraudade raksatusega.

Aeg kaob käest

Teise mõrva eest määrati Olgale 14 aastat. Pool sellest on tänaseks ära istutud. Kaks korda on ta armuandmispalve kirjutanud. Esimese lükkas tagasi president Arnold Rüütel. “Äkki Ilves annab armu, väärt ma seda küll ei ole, aga ma loodan, et ta annab mulle selle võimaluse,” loodab Olga, uskudes, et kolmandat korda ta enam vanglamüüride vahele ei satu.

Kui Olga palveid kuulda ei võeta ega teda enne tähtaega vabastata, pääseb ta vanglast aastal 2016. Ta on siis 42aastane ja veetnud üle poole oma elust Harku vangla müüride vahel.

Vabanemishetke nimel elab naine päev korraga. “Kui ma hakkan mõtlema sellele, kui palju veel või kui palju ma ära olen istunud, oleks ma hull valmis juba,” tunnistab ta.

Ükskord vabanedes loodab Olga haiglas või vanadekodus hooldajakoha leida. “Olen selle peale mõelnud, et kui ma nende eest hoolt kannan, siis, kuigi neid inimesi enam pole, nad ikkagi kuidagi andestavad mulle natuke,” ütleb Olga ning viivuks löövad tema silmad veekalkvele. Oma ohvritele on ta juba andeks andnud.