Poliitikud, kas teil häbi ei ole?

Imre Kaas. Foto: Kanal 2

Olin esialgu veendunud, et ei pea kolmandat korda järjest poliitikast kirjutama. Paraku ei saa möödunud nädalal Tallinna Linnavolikogus ja samal ajal Riigikogus toimunust emotsioonitult mööda minna.

Uskumatu küll, kuid poliitvõitlus jõudis lõpuks sinna faasi, kus ei olnud enam tähtis otsuse sisu, vaid selle otsuse kiire vastuvõtmine. Vahendeid valimata! Nii nagu arugi saite, on jutt keskerakondliku Tallinna otsusest kaotada linnaosad ning Riigikogu vastukäigust - ühtse suur-Tallinna valimisringkonna moodustamise keelamine.

Nende otsuste vastuvõtmise ümber toimunud palagan näitas, et eelolevatest kohalike omavalitsuste ja Euroopa Parlamendi valimistest saab tulema oluline otsustuspunkt. Keda ikkagi edaspidi usaldada? Ja anda rahvale ning demokraatiale näkku irvitanud poliitmölakatele nende valimata jätmisega oma hävitav hinnang.

Kuigi paljud ei taha seda tunnistada, on küsimus tegelikult vaid ühes - kas olla Keskerakonna poolt või vastu. Selle juures on oluline märkida, et eelkõige vastandab end teistele just seesama isikukultuslik erakond ise.

Süüdistab ju Edgar Savisaar ajakirjandust püsivas kallutatuses, väites, et kõik nende kritiseerijad on äraostetud ning ainsad „õiged" küsitlused valmivad vaid nende endi tellimusel. Isegi Eesti Rahvusringhääling olevat linnaosade kaotamise küsitluse tulemustega manipuleerinud! No ei saa ju ometi olla nii, et keegi on Keskerakonna ideede vastu!

Aga kulla Edgar! Tegelikult saab küll vastu olla ja ollaksegi! Igas demokraatias on keegi opositsioonis. See oli võimalik vaid sotsialistlikus Nõukogude Liidus, kus otsuseid ühehäälselt vastu võeti. Arvestada võiks ka sellega, et praegune enamusvalitsus Tallinna Linnavolikogus ei pruugi olla igavene.

Jah - praegu saate te veel näidata rohelist ja punast vildikat ning soovitud otsus võetakse vastu, kuid tulevikus võivad asjalood hoopis teisiti olla. Siis tuletatakse kindlasti meelde ka seda, kuidas praegune volikogu esimees Toomas Vitsut opositsioonist „buldooseriga" üle sõitis ning neile sealjuures veel näkku irvitas. Häbitundeta. Poliitiline mälu on pikk.

Ometi ei taha ma praegu väita, et ka praeguse volikogu opositsiooni käitumine oleks üdini viisakas olnud. Viimase istungi vahelehüüded ja jõuga kõnepulti tungimine näitasid, et ollakse juba viimase piirini viidud.

Mul hakkas piinlik. Miskipärast ei näinud ma aga kordagi, et näiteks Tiina Mägi või Lagle Parek oleksid kellelegi vahele karjunud... ja eks see olegi eneseharimise küsimus.

Lõppkokkuvõttes ei ole eestlased siiski rumalad ning iga taoline poliitiline tsirkus jääb meelde. Seega on praegu kõige olulisem iseenda jaoks selgeks mõelda, milline on see õige edasine tee. Ja kas näiteks praegune keskerakondlik „nukuvalitsus" Tallinna Linnavolikogus on ikka see parim lahendus? Mina olen igatahes kindel, et nii kaua, kuniks istungite jälgimine minus piinlikkust valmistab, leidub ka paremaid variante...