Ambitsioonitu noorus

Noored elavad tihti nädalavahetuse nimel, et saaks jälle pidusse minna. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Olen elanud suurema osa oma elust Pärnu linnas ja nüüdseks on minust saanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna esmakursuslane.

Oma väikeste pettumuste-nördimustega võin öelda, et ülikool on lahe. Hea on ülikoolis käia ja omandada kõrgharidust valdkonnas, mis mulle väga meeldib.

Sõprade, kursusekaaslaste ja üldse ülikoolikaaslastega suheldes on ikka vahva uurida, miks keegi just mingit  eriala õppima läks.

Mind huvitab nii ülikoolis kui elus üleüldse just see, kuidas minuvanused inimesed on leidnud tee selleni, millega neile meeldib tegelda.

Minul kulges erialavalik üle kivide ja kändude, jõudsin isegi mitu korda enne lõplikku tähtaega ümber mõtelda.

Kursusekaaslastel oli minuga võrreldes tunduvalt lihtsam. Oli neil siis juba ammusest ajast otsustatud, mida minna õppima, või õnn omada vanemaid, kes polnud oma lapsi unarusse jätnud.

Küll oli vanematel kannatust neile õhtuti unejutte lugeda või niisama pere seltsis aega veeta, kus olid ühised raamatulugemised, lauamängud, kodused teatrietendused mängunukkudega ...

Mõtlen, et vähestel on sellised vanemad, kel on aega ja tahtmist tegelda oma võsukestega. Seda võikski justkui praegu tagasivaates nimetada õnnelikuks lapsepõlveks.

Mis saab aga nendest noortest, kellel ei ole vedanud lapsepõlvega? Kahjuks on minugi tutvusringkonnas selliseid noori. Neid on isegi liiga palju.

Kurb on vaadata, kuidas noored on hooletusse jäetud ja peavad eluraskustega iseseisvalt rinda pistma, toetajateks ainult sõbrad-koolikaaslased.

Kooliga seonduv ajab enamasti vanemad ainult vihale: "No miks sa siis ei õpi/käitu korralikult?" Koolis kiusamisest pole kellegagi rääkida, kool on ise igav ja raske.

Pärast kooli pole suurt muud midagi peale hakata vaba ajaga kui seegi kulutada õppimisele või televiisori vaatamisele. Vähesed võtavad kätte raamatu või sukelduvad loomingulisse tegevusse.

Paljud noored elavad reedeõhtute ja nädalavahetuste nimel, kus tüüpilise stsenaariumina on kellegi korteris vanemate äraolekul seltskondlik jooming ja saab n-ö läbustada.

Vanemad omakorda, lootuses enda ja laste vahelist distantsi lühendada, jagavad heldelt taskuraha ning püüavad võimaldada oma võsukestele kõike, mida nende hing ihaldada võiks, rabades selle nimel ennast oimetuks, et toota juurde hingelt külmi ja tühje materialiste.

Või veelgi kurvem näide: endast nooremate hulgas liikudes leiab kergelt ühise keele muusikast ja filmidest rääkides.

Tihti võib ühest või teisest asjast vesteldes kuulda soovituslikke fraase stiilis "Kui seda filmi popsus peaga vaadata, on hullult naljakas ja lahe" või "Purjus peaga kuulasin seda plaati ja nii sürr muusika tundus". Isegi huvi looduse vastu piirdub sellega, millistel taimedel on narkootiline või joovastav mõju.

Iseenesest on arusaadav, et noortel on ikka huvi selle vastu, mis on keelatud, aga õnnetuseks on paljudele kõik kergelt kättesaadav, olenemata vanusest.

Noored on justkui suuremate, vanemate ja targemate poolt maha jäetud. Kui suuremas enamuses on nemad käega löönud kulunud väitega "noorus on hukas", on lõpuks noored samuti oma elu, tegemiste ja tuleviku suhtes ükskõiksed.

Lastakse minna raisku oma andel, mugandutakse igapäevaelu ühelaadse tuima rütmiga ja sulgutakse oma pisikesse maailma. Tekib küsimus: kui paljud neist on piisavalt ambitsioonikad ja jõuavad ülikooli või omandama just seda elukutset, mis neile meeldib? Või üldse selleni, et saavad elus teha seda, mis neile meeldib?

Selle kirjutisega ei taha ma mitte kurjustada täiskasvanutega või väita, et kõik noored on just sellised, nagu kirjeldatud, vaid juhtida tähelepanu noortele, meie elu, ühiskonna ja riigi edasiviivale jõule.

Tahan, et vanemad inimesed ei kardaks noortega suhelda, ei pelgaks nende äkilis-kummalisi mõtteid ja arvamusi. Tahan, et vanemad räägiksid noortega elust, inimestest, käitumisest, maailmast ja sellest, kuidas elus endaga toime tulla.

Noortes on peidus tohutu potentsiaal ja energia, see tuleb lihtsalt üles leida ja seda oskuslikult suunata.
Pealegi - nagu minu põhikooliõpetajad armastasid öelda - noortega tegeldes jääd ise nooreks!