/nginx/o/2019/12/23/12830923t1h728e.jpg)
/nginx/o/2009/02/17/134921t1h391c.jpg)
Õnnetused juhtuvad kellegagi kusagil. Kitsikus ajab litsiks ja vargaks ju meie poolt vaadates ka kellegi abstraktse. Kes ta on ja kus ta elab, see prostituut ja/või pätt? Meie, hirmunud ja ebakindlad kodanlased, tahame ettevaatlikult teada, kui suur peaks see häda olema, mis tööinimesest lihakeha teeb? Kas miski võib ta hingelisel-vaimulikul tasandil taas puhtaks ülendada?
Illusioonide lagunemise ja uude dimensiooni kihutamise ajastul ei tööta enam senised stereotüübid. Viimase kümnendi klišee oli prostituudist kui madala haridusega naisest, kes muud teha oskamata pettis end lootusega, et natuke litsib ja siis läheb ära koju. Aga tegelikult saab töö käigus joodik või narkar sellestki kehamüüjast, kes justkui naudib seda “tööd”.
Teine prostituudi kujund on õilis ja dramaatiline – Dostojevski suuremeelsed tänavatüdrukud, kaunishingelised ürgemased à la Maarja Magdaleena, olnud aegadel tiisikusse, nüüd aidsi hääbuvad La Traviatad. Nii kurb ja ilus.
Mari Saat on meile pakkunud tänapäevase mudeli. Usutava ja õilsa, elulise ja valuliku ja nii kolossaalselt lapsemeelse, et see lööb oma liigutava ulmelisusega lausa hinge kinni. Venelannast proletaarlane, kes jääb tööst ilma, on nagunii sendist sendini elanud. Tema kaunitarist tütrel, ta elu ainsal päikesekiirel, on vaja breketeid just siis, kui ema jääb töötuks. Ta läheb tüüpilisse korterbordelli prostituudiks.
Töötab 250 ja 250 ja 250 tükk – paar klienti aga on talle otsekui taeva kingitusena saadetud lunastajad. Üks on sisaliku moodi soomlane, kellest kõige ootamatumal kombel kujuneb päästja ja tulevikuväljavaade.
Teine on pühamehelaadne rahvuskaaslane, kelle noored narkarid löövad mättasse just siis, kui too on õilsa raamatuga oma prostituudist armastatu juurde teel.
Raamat jõuab ikkagi vaprast eneseohverdajast emani, sest kui kõik on nii planeedil Maa kui Eestis omavahel seotud, siis Lasnamäel ammugi. Narkotõprad on kaudselt seotud selle tüdrukuga, kellel on vaja hambaklambreid ja kelle nimel kõik see lihakehamüügitöö.
Kui keegi hukkub, kas liikluses või peksu läbi, on see meile enamasti õnneks statistika, võõras mure, abstraktne närvikõdi.
Mari Saadi raamat on armas. Ta mängib teemaga kes-kes-selles-tarekeses-elab. Katsetab, kuidas siis on, kui mitte kuidagi ei ole ega tule. Proovib empaatia ja kasinate sõnadega järele, kus on inimeste eetika ja taluvuse piirid.
Siidiselt terav romaan meenutab katsetusi nukutoas. Sarnaneb suurte tüdrukute filmiga “Stiilipidu”. Oma naiivsuse ja konstrueerituse kiuste on Mari Saadi sõnaloome üliväga ja eriliselt päris ning tõestab, et elu on ühest küljest palju ilusam ja lootusrikkam, aga ka valusam ja lootusetum, kui me kujutleda tavatseme ja söandame.
Traagika täispaketist ongi puudu vaid see, et ennast äärmuslikult ohverdav matuška tütre nimel 250krooniseid otsi tehes aidsi saab. Neid lõksu püütud puuriloomi kui liigutavate prostituudisaagade kangelannasid hakkab praegune aeg kardetavasti massiliselt juurde küpsetama.