Eriti tragikoomiliselt mõjub muidugi see, kuidas seda arutut laristamist püütakse välja vabandada. Enamik kulutas selle raha transpordile, teised lasid kinni maksta oma telefoniarved, kolmandad käisid „valijatega kohtumas".
Ajakirjandus on teinud õnneks märkimisväärset tööd kõige suuremate kulutajate paljastamiseks. Selgus, et näiteks ainuüksi keskerakondlane Evelyn Sepp sõitis möödunud aastal taksoga maha 125 000 krooni!
Jah. Ma võin ju andeks anda selle, et poliitilise populaarsuse huvides hullutab Sepp valimiste eel inimesi vastutustundetu jutuga parvlaev Estonia põhjalaskmisest, kuid see taksomaraton oli küll viimane piisk karikasse.
Kui selline rahakasutus pole kuritegelik suhtumine meie kõigi rahakotti, siis mis see on? Poliitilisest korrektsusest rääkimata.
Teine ooper on selle „valijatega kohtumistega". See müstiline sõnapaar annab ju riigikogu liikmele põhimõtteliselt täieliku vabaduse juua ennast täis maksumaksja kulul. Ja seda saab selle 14 000 krooni eest kuus teha päris korralikult.
Ma tean, et vahel läheb ühe Tallinna vanalinnas asuva baari tavapärane sumin üle mõne erakonna peoks, mis kannab just seda alapealkirja - „kohtumine valijatega". Mis sest, et tasuta õlut lürpivad ilmakodanikud pole kunagi valimas käinud ega hääletaks iial selle erakonna poolt, mida too poliitik parasjagu esindab.
Aga järgmisel päeval kirjutab too pohmellis poliitik tšeki teisele küljele „kohtumine valijatega" ja viib selle raamatupidajale. Mitu tuhat krooni on jälle säästetud!
Loodan siiralt, et järgmistel valimistel suudavad valijad maa peale tagasi tuua enamiku nendest kuritegeliku suhtumisega poliitikutest. Üks kord peavad ju need tagaselja rahva üle irvitavad poliitikud aru saama, et kuluhüvitiste kasutamine pole mitte kohustus, vaid privileeg.
/nginx/o/2009/02/08/129607t1hac14.jpg)