Gruusia – karm argipäev Venemaa ja Euroopa vahel

Eesti ärimehed on avastanud Gruusia. Foto: TV3

Artikkel on kirjutatud enne Gruusia ja Venemaa vahelist sõda. Ilmus Pärnu Postimehes 18. mail 2007. aastal.

Must Hummer, ameerikalikus mundris naispolitseinik, kinnisvarahinnad dollarites ... Teisel pool lagunevad kõrgelamud, sihvkasid müüv tänavakaupleja, ostjat ootav karunahk autokapotil, lagunenud infrastruktuur ...

Gruusia noor ja kuumavereline president Mihhail Saakašvili lubab, et kolme aastaga teeb Gruusia oma arengus meeletu hüppe ja on Euroopa Liidu liikmesriik. Temale endale on aga eriliselt sümpaatne hoopis Ameerika.
Pessimistid ütlevad, et imet ei sünni, areng tuleb raske ja aeglane. Optimistid väidavad, et peab ise uskuma, siis saab Gruusia kõige raskemast üle viie aasta jooksul.

Gruusia tõuseb tuhast

Gruusia ajaloolist hiilgust on raske taastada. Isegi Nõukogude Liidu perioodil arendati Thbilisit ja Musta mere äärset Bathumit kasvuhoone meetodil. Tänapäeval näeb Gruusia välja kohati kui sõjast laastatud. Vaatamata sellele, et lahinguid toimunud pole.
Gruusia on Venemaa suunal täielikus blokaadis. Sinna ei lenda lennukid, ei toimu kaubavahetust, piiripunktides on tee üles kaevatud. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on kaartidel küll veel Gruusia osad, kuid reaalselt Moskva täieliku kontrolli all. Mõistame, et suhted Venemaaga saavad olla veelgi keerulisemad kui praegu Eestil.
Ja kõigest hoolimata oli eelmisel aastal majanduskasv 9,4 protsenti, 2007. aasta kasv võib tulla isegi 15-16 protsenti.

Adžaaria ja Abhaasia laastas 1993 Vene sõjavägi. Kinnisvara ja muid rikkusi ärastasid 1990. aastatel ka grusiinidest ärimehed. Bathumi pani tasku Adžaaria venemeelne vürst Aslan Abašidze. Selle piirkonna võttis Gruusiale tagasi alles nüüdne president Mihhail Saakašvili. Teisel katsel.
Kuid imed siiski sünnivad. Thbilisis ja Bathumis on vast valminud uus lennuväli. Eesti ja Gruusia presidendi lennuk oli esimene Boeing, mis kuumale asfaldile maandus, teerullid kahel pool maandumisrada.Tuntud hotelliketid Sheraton, Marriott ja Radisson avavad üha uusi hotelle.

Grusiinid on loonud oma veinitööstuse, mis kasutab ära suure osa viinamarjasaagist. Kinnisvara pakuti Eesti ärimeestelegi, ikka 2000 dollarit (24 000 krooni) ruutmeetri eest, sõltumata ehitisest. Kallis, kui arvestada, et enamasti olid järel vaid murenenud seinad. Pakuti ka suuremat maatükki Thbilisist veidi eemal, 15 dollarit (180 krooni) ruutmeeter. Minu teada kaubaks siiski ei läinud.

Salakohtumine Eduard Ševardnadzega

Riigivisiidi ametlikus programmis seda kohtumist ei ole. Kaheksa Eesti ajakirjanikku viiakse otsekui poolsalaja Thbilisi äärelinna valitsuse residentsi, mis on antud Gruusia ekspresidendi Ševardnadze käsutusse.
Mitmemeetriste raudväravate ees karjuvad naised mustas, nimetades suurt eksjuhti terroristiks ja mõrtsukaks. Mille eest, jääb selgusetuks, sest ekspresidendi turvameeskond küsimusele ei vasta. Alles hiljem vihjati, et tegu oli kunagi tapetud opositsiooniliidri Gamzahurdia lese organiseeritud meeleavaldustega, et Ševardnadze ei saaks surmani rahu.
Meid otsitakse põhjalikult läbi. Mobiiltelefonid peab ära andma. Fotoaparaatidest tuleb teha proovilask, et oleks üheselt selge, et see on kaamera. Meie kottidest ja taskutest midagi keelatut ei leita. Värava juures tegutseb politsei, rõdult jälgivad toimetamist püstolite ja raadiosaatjatega relvastatud erariides mehed. Näib, et turvameeskonda kuulub kokku kümmekond meest.

Lõpuks on luba edasiliikumiseks käes. Rohelusse peituvas aias on mitu hoonet, vasakul on hallist marmorist memoriaal, kuhu ekspresident mattis oma abikaasa. Maja, kus Ševardnadze oma päevi veedab, on väljast tagasihoidlik. Sees on tunda möödunud aegade hingust ja hiilgust. Turvamees, kabuur teksaste vööl, avab tema kabineti ukse.
Ševardnadze tervitab meid kõiki kättpidi ja palub istuda mustadesse nahktoolidesse. Laual on kaks pudeli Boržommi.
Alguses jätab Ševardnadze väga väsinud mulje, kõne on aeglane. Miski ei meenuta meest, kes Nõukogude Liidu mõjuvõimsa välisministrina (1985-1991) hirmutas maailma, talitses Ameerikat, ühendas Saksamaad, inimest, kes kümmekond aastat valitses riigipeana iseseisvas Gruusias.

Pikapeale Ševardnadze elavneb, naerab, žestikuleerib. Ta elab minevikus. Päevapoliitilised küsimused Eestist ja Gruusiast tõrjub ta viisakalt. Teame, et vaikiv kokkulepe president Saakašviliga ei luba tal sekkuda tänapäeva.
Sellepärast räägib Ševardnadze pikalt oma kohtumistest Ameerika presidendi Ronald Reaganiga. Näib, nagu olnuks nad väga suured sõbrad. Ševardnadze: "Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes suutnuks rääkida nii palju anekdoote kui tema. Poliitikast, naistest ...
Ükskord sõitsid minu juurde Ameerikast ajakirjanikud. Tahtsid, et meenutaksin midagi Reagani elust tema peatse surma puhuks. Ütlesin viisakalt, et meil pole kombeks elusale inimesele nekroloogi kirjutada. Nemad jälle, et see on kindel: ta elab veel vaid päev või paar. Andsin järele ja hakkasin meenutama. Lõpuks nutsin ise ka. Reagan elas pärast veel üle kahe aasta."

Küsi mida tahes, teine teema, mille juurde Ševardnadze ikka ja jälle tagasi tuleb, on kahe Saksamaa ühendamine. Tema nägemus on ühene: Saksamaa ühendasid tema ja Gorbatšov. Helmut Kohli osa ei olnud nii suur. Vahepeal püüdis Kohl isegi kõike ära rikkuda, nimetades Gorbatšovi Goebbelsiks.
Saame aru, et Saksamaade ühendamise teema oli suurriikide välisministrite kohtumistel jutuks mitmel korral. Kõige keerulisemaks osutus aga Nõukogude vägede väljaviimine, sest neid polnud kuhugi panna.
"Ja ikkagi võtsid nad selle Berliini müüri varem (1989 - toim) maha, kui me kokkuleppele saime. Aga meie nõusolek oli selleks olemas. Vastasel juhul oleksime suutnud oma vägedega maha suruda mis tahes vastuhaku," võtab Ševardnadze selle ajaloolise suursündmuse rahulikult kokku.

Kolmas teema, mis Ševardnadzet silmanähtavalt köidab, on Nõukogude vägede viimine Afganistani. "See oli suur viga, mõttetult hukkus väga palju inimesi," räägib Ševardnadze. "Vägede sisseviimist oli Moskvas arutatud mitmel korral, kuid lõpliku otsuse (1979 - toim) tegid kolm meest: Brežnev, Andropov ja kolmas, kelle nimi mulle hetkel meelde ei tule (Gromõko - toim). Isegi NLKP poliitbüroo otsust ei olnud. Mina oli sellel ajal Musta mere ääres, kuulsin uudist raadiost. Ka Gorbatšov, kes oli juba poliitbüroo liige, ei teadnud sellest midagi.

Lihtsam ei olnud vägede väljaviimisega. Põhimõtteline otsus oli ammu langetatud, kuid armee juhtkond ei tahtnud tagasi tulla - röövisid ja tegelesid narkokaubandusega. Kellegi sõna ei maksnud midagi. Lõpuks sundisin Gorbatšovi veel ühele korraldusele alla kirjutama. Alles siis hakkasid väed tagasi liikuma (1989 - toim)."
Teame, et me ei kohtu enam mitte kunagi. Teeme ühispildi, taustaks fotod Ševardnadze kohtumistest maailma tipp-poliitikutega.
Suure tõenäosusega veedab Ševardnadze oma viimased elupäevad sellessamas tsitadellis. Gruusia valitsus katab ta elamiskulud ja kaitseb ta elu.
Gruusia rahumeelse tuleviku nimel ei ole mõistlik lasta Ševardnadzel surra vaenlaste käe läbi, märtrina.