„Surnuaiavahi tütar”
Osades Kerttu-Killu Grenman, Rain Simmul, Maria Avdjuško, Ulla Reinikainen.
Lavastanud Katrin Laur.
Kestus: tund ja 38 minutit.
Hinnang: nõrk
Vaata kinode kavasid siit.
Möödunud mõne kuuga on meie kinodesse jõudnud märkimisväärne kogus kodumaist filmitoodangut, mille hulgas on olnud nii mõtlema panevaid tõsielufilme kui suure eelarvega eeposi. Kahjuks ei tähenda kvantiteet alati kvaliteeti.
Iseseisvuspäeva paiku esimest korda avalikkuse ette jõudnud „Surnuaiavahi tütar” pole võib-olla niisama palju meedia tähelepanu ja rahva poolehoidu pälvinud kui mõni muu viimasel ajal ekraanile tee leidnud linateos, kuid see ei tähenda ju veel midagi. Või siiski?
Masendav Eesti elu
Filmi peategelane on kaheksa-aastane Lucia (Kerttu-Killu Grenman), kes elab Eesti alevikus. Talle meeldib sõpradega, kelle hulgas on Downi sündroomiga tüdrukutirts, õues mängimas käia ning muid eakohaseid ulakusi teha. Lucia elu võiks lausa tavaliseks pidada, kui vaid poleks seda peaaegu üdini kurja maailma tema ümber.
Nimelt ei ole tüdruku perekond just kõige paremal järjel. Isa (Rain Simmul) on madalapalgaline surnuaiavaht, kes lisaraha teenimiseks teeb ümbruskonna ehitustel juhuotsi, ja ema (Maria Avdjuško) töötu koduperenaine, kes pärast kohalikust külapoest vallandamist on täielikult alkoholi küüsi langenud.
Kui sellele lisada kohutavad elamistingimused, enamasti abina saadud rõivad ja pidevalt kimbutav nälg, pole vaatajate silme ees lahti rulluv pilt sugugi meeldiv.
Kõik muutub, kui Lucia isa Soome kolleegid kutsuvad pere endale külla ja nad näevad, milliseid võimalusi üks korralikult välja arendatud sotsiaalkindlustussüsteemiga riik oma kodanikele pakub.
Kiiduväärt üritus
Linateose kõige üllatavam aspekt on julgus. Filmi stsenarist ja lavastaja Katrin Laur on ette võtnud rea teemasid, mida tänapäeva kodumaa mängufilmides just väga palju ega meeleldi ei puudutata. Oma osa saab enamik Eesti ühiskonnas praegu valitsevaid probleeme: alkoholism, tööpuudus, laenulõksu langemine, sotsiaalne ebakindlus, ametnike ükskõiksus ja välismaale tööle minek.
Kindlasti kiiduväärt üritus, mis kahjuks ei täida soovitud eesmärki. Vähemalt sellisel kujul.
Kõik teemad, mis autorit häirivad, on küll tähtsad, kuid napilt poolteise tunni pikkuse linateose kohta on neid palju.
Süvitsi minemise asemel vaadeldakse valupunkte pealiskaudselt, mille tulemusena nende tõeline olemus hetkekski täielikult esile ei pääse.
Märksa mõistlikum olnuks käsitleda põhjalikumalt ainult ühte või kahte teemat, jättes ülejäänud mõneks teiseks korraks, sest poolikud lahendused pole mingid lahendused.
Positiivse külje pealt tasub mainida võrdlemisi häid rollisooritusi. Kuigi enamik tegelaskujusid on masendavalt üheplaanilised ja piinavalt mustvalged, on näitlejad suutnud neile uskumatult palju sügavust anda.
Rain Simmul, Maria Avdjuško, Ulla Reinikainen säravad oma osades nagu ei kunagi varem ja materjali üldist taset silmas pidades on see märkimisväärne saavutus. Linateost tervikuna nende mäng muidugi ei päästa.
„Surnuaiavahi tütar” on film, mis puudutab küll olulisi teemasid, kuid jätab põhjalikult puudutamata vaatajate südamed. Ilmselt sellepärast pole see teos üldsuses elavat vastukaja tekitanud.