Veikko Täär pääses napilt inimröövist
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
1. aprill 2011, 13:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/02/21/317701t1hedeb.jpg)
«Esimest emotsiooni on raske kirjeldada. Süda tõmbas kokku - nad kõik on minu sõbrad...» ohkab näitleja Veikko Täär. Vähe puudus, et ka tema oleks olnud reisiseltskonnas, kes Liibanonis inimröövi ohvriks langes.
«Kui esmakordselt seda uudist raadiost kuulsin, sain kohe aru, kellega on tegemist. Tunne ei olnud kõige parem,» ütleb Täär Naistelehele.
Eelmisel kevadel istus grupp mehi ümber laua ja tegi rattamatkaplaane. Tääri elevus polnud siiski nii suur kui sõpradel, sest ta eelistab rattasõidule jalgsi matkamist. «Kuid mulle meeldib huvitavaid väljakutseid püstitada. Eks ma muidugi kaalusin nendega kaasasõitmist, aga mitte liiga tõsiselt,» mäletab Veikko selgelt tollased mõtteid.
Kui teda oleks kutsutud kuhugi mägedesse ronima, oleks mehel olnud palju raskem kiusatusele vastu seista ja kutsele ära öelda. «Ma pole suurem asi rattasõitja, rohkem mägedes jalutaja, vähemasti praegu. Ning teadsin juba siis, et mul on sel kevadel tihe graafik oma ettevõtmistega, sealhulgas kohvikupidamine. Nõnda siis otsustasingi, et seekord ma pundis ei ole. Laenasin veel rattakoti ühele sõbrale,» ütleb Veikko ohates.
Nüüd tagantjärele võib ta saatust tänada, et ta just niimoodi otsustas, kuid mure sõprade pärast pitsitab südant ega lase erilist kergendust tunda. «Ma tunnen ju kõiki neid mehi...»
«Esimest emotsiooni on raske kirjeldada. Väga murettekitav. Ja kui nägin piltidel rattakotti, tõmbas süda sees kokku, sest siis polnud enam kahtlust, kes need röövitud on,» ohkab Veikko.