„Wall Street: Raha ei maga”
Osades Michael Douglas, Shia LeBeouf, Josh Brolin, Carey Mulligan, Frank Langella.
Lavastanud Oliver Stone.
Kestus 2 tundi ja 12 minutit.
Hinnang: vaadatav.
Headus võidab alati kurja!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1987. aastal ilmavalgust näinud linateose „Wall Street” läbiv teema oli, et ahnus on hea. See viib meid edasi. Selleta poleks inimühiskond kunagi sinna jõudnud, kus ta praegu on: kõriauguni kapitalismis, kus kõige olulisem väärtus on raha. Ja mida rohkem seda on, seda parem.
Kuigi selle üle võib lõputult vaielda, oli selline mõtteviis eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus Ameerika finantsmaailmas domineeriv. Kõik tahtsid võimalikult väikese pingutusega võimalikult palju teenida ning see lõi sobiva pinnase igasugusteks mahhinatsioonideks.
Kurb on tõdeda, et kakskümmend kolm aastat hiljem pole midagi muutunud, kuigi originaal „Wall Streeti” järjelugu alapealkirjaga „Raha ei maga” üritab meid meeleheitlikult selles ümber veenda. Tuleb tunnistada, et vahelduva eduga.
Jacob Moore (Shia LeBeouf) on ühe pikkade traditsioonidega investeerimispanga noor andekas ametnik. Pärast seda, kui firma raskustesse satub ning selle juht ja noormehe mentor Lewis Zabel (Frank Langella) enesetapu sooritab, asub Jacob põhjusi otsima ning avastab, et kõige taga seisab Wall Streeti rahatuus Bretton James (Josh Brolin), kellel oli tema tööandjaga kana kitkuda.
Koos oma armastatu Winnie (Carey Mulligan) isa, äsja vanglast vabanenud kurikuulsa „ahnuse prohveti” Gordon Gekkoga (Michael Douglas) planeerib ta kättemaksu, mis tõstab finantsmaailma tähelepanu keskpunkti ning avab palju uusi uksi. Mitte kõik nende seast ei vii isikliku õnneni.
Aastaid üritasid rahamaiad stuudiobossid veenda esimese „Wall Streeti” autorit Oliver Stone’i, et ta võtaks kiiremas korras ette linateose järje. Režissöör keeldus alati, sest arvas, et see teema on ennast ammendanud. 2008. aastal alguse saanud globaalne majanduskriis pani ta oma suhtumist muutma, mille tulemuseks ongi „Raha ei maga”.
Kultusfilmi staatusesse tõusnud originaalist teeb kaasa ainult Douglas. Esimese osa keskmes olnud Charlie Sheeni tegelaskuju saab küll natuke filmiaega, kuid tema roll on pigem sümboolne ega anna linateosele peale äratundmisrõõmu palju juurde. Kõik ülejäänud näitlejad on uued näod, kuid sellega muudatused ei piirdu.
Kui „Wall Street” oli piitsahoop korporatiivse Ameerika südametunnistuse pihta, siis „Raha ei maga” enam nii terav ei ole. Globaalne majanduskriis on küll pidevalt kesksel kohal, kuid selle lahkamise asemel eelistab Stone keskenduda perekonnaväärtustele. Erilise üllatuseta selgub, et ka kõige südametumas ärihais on peidus inimene. Loomulikult saab sellise järelduseni jõuda ainult Hollywoodis.
„Wall Street: Raha ei maga” pole sugugi halb film. See on igati korralikult tehtud ning heade näitlejatöödega. Kahjuks pole need piisavad põhjused, mille pärast kinno minna. Legendaarselt vandenõuteoreetikult Stone’ilt oleks oodanud väheke julgemat teemakäsitlust.