Teater naerutab Hitchcocki stiilis

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllar Saaremäe (vasakul) ja Velvo Väli Rakvere teatri komoodias «39 astet».
Üllar Saaremäe (vasakul) ja Velvo Väli Rakvere teatri komoodias «39 astet». Foto: Ain Proosa

Rakvere teater mängib naljapäeval, 1. aprillil Ugalas Patrick Barlow' spioonikomöödiat «39 astet».


Lavastus viib vaatajad 1930. aastate Inglismaale, kus loo kangelane Richard Hannay, elust tüdinenud ja enesetapule kalduv dändi, peab olude sunnil päästma nii oma elu kui kodumaa saatuse. Salapäraseid kurjategijaid takistades kohtub mees mitme võluva daamiga ning leiab lõpuks oma elu armastusegi.


John Buchani romaanil ja Alfred Hitchcocki läbimurdefilmil põhineva loo on lavale toonud Kati Kivitar.

Mulluste rollide eest Eesti parimaks naisnäitlejaks tituleeritud Ülle Lichtfeldt selles lavastuses kaasa ei tee, küll aga mängib seal paar aastat tagasi meesnäitlejana sama tiitli võitnud Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe.

Üllar Saaremäe, kuidas «39 astme» esietendus möödunud reedel läks?

Väga menukalt. Usun, et selle lavastuse hiilgeajad on ees.

Uuslavastust reklaamides iseloomustatakse seda sageli kui kultuslikku, publikurekordeid löövat ja nii edasi.

Mis selle loo puhul on tõsi - seda mängivad koguni hiinlased.

Nende aastate jooksul, mil mina olen teatris olnud, on see erandlik materjal ja lavastus. Kui Elmo Nüganen oleks omal ajal viitsinud kirja panna «Kolm apelsini» kõigi selle nippide ja tegevuskäikudega, oleksime saanud midagi võrreldavat.

Näidendi struktuur on väga täpne, lavaversioon liigub mööda Hitchcocki filmi, mida britid teavad peast nagu meie «Viimset reliikviat».

Näitlejaid on lavastuses üsna vähe.

Ainus, kes ei vaheta rolle, on peaosaline Velvo Väli. Tema mängib Londonis elavat vananevat dändit, kes veetakse riikidevahelisse afääri. Teistel näitlejatel on ohtrasti rolle ja kostüüme tuleb vahetada ülima kiirusega.

Viljandi publik on alati näitlejakeskset teatrit armastanud. Mulle meenub osalemine «Robin Hoodis», mis publikule meeldis, samuti legendaarne «Söögituba». Lavastused ei ole kuigi sarnased, aga ülesehituses võib mingeid paralleele tõmmata.

Ka kõik 1930. aastate filmišnitid alates tagaajamistest ja lõpetades romantilise armulooga üritame lavale tuua. Meeleolu loob Rosita Raua suurepärane kujundus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles