Seltskond elurõõmsaid Viljandi perverte

Viljandi raske metal’i bändile Necro Strike tähendab uus plaat vähemalt osaliselt ka uut kvaliteeti. Foto: Andrew Sneg

Viljandis on raskemat metalli kuulatud ja mingil moel ka tehtud juba enam kui paarkümmend aastat. Meenuvad näiteks nimed Oblast, Barathron, Amok, Rageact ja Uwe Boll.

Läinud kolmapäev märkis sel teel jõudmist suure verstapostini: kohaliku skeene pikaealisim ning kohe kindlasti ka parim ja professionaalseim traadigrupp Necro Strike esitles klubis Puhas Kuld oma esimest korralikku albumit pealkirjaga «Red Is Out».

Mulgi death metal

Necro Strike’i nimi ei pruugi kolemuusikast kaugele hoidvale linnakodanikule midagi öelda, ent kuulnud on seda bändi ka paljud neist, kes kunagi tema kontserdile pole sattunud.

Nimelt kuuluvad just sellele grupile Viljandi kesklinnas asuvast Rubiini kinost sageli filmiseansside eel ja järel külguste kaudu ümberkaudsetele tänavatele ja haljasaladele kostvad loomahääled. Seal on poisid juba mitu aastat talupoegliku visadusega proovi teinud: alkoholi tõhusal kaasabil oma haigeid fantaasiaid muusika keelde tõlkinud ning riime, riffe ja biite ritta sättinud.

Necro Strike alustas 2002. aastal Viiratsi alevi bändiruumis, muutis paaril korral koosseisu ja mingil hetkel välise skeene survel ka nime (varasemat Nahuj Strike peeti traadiringkondades liiga pungiks) ning kolis siis oma peakorteri Viljandisse. Aastal 2004 võitis ansambel «Hard Rock Clubi» noorte bändide võistluse ja sai auhinnaks õiguse esineda Eesti suurimal metal-festivalil Vana-Vigalas.

Oma stiili nimetavad bändi liikmed Mulgi death’iks. Kainele kõrvaltkuulajale kõlab see kui uue kooli meta-metal, kus pungiliku primitiivsusega vürtsitatud klassikaline death metal läheb paljudes uuemates lugudes sujuvalt üle grindcore’iks.

Eestikeelne album

See nimetatud metatasand, mida metal’is muidu eriti ei kohta, pärineb peamiselt grupi loomingu sõnalisest poolest. Esilüürik Juhan «Sperma» Nöpsi huvitavad (vähemalt kirjanduslikust aspektist) seksuaalpraktikad, mida ülejäänud valge maailm perverssusena klassifitseerib: intsest, pedofiilia, nekrofiilia... Nii et äratundmisrõõmu ja kaasafantaseerimist jagub igale maitsele.

Plaadi pealkirjast hoolimata on peaaegu kõik selle palad eesti keeles, olgugi et kõrv haaras üleüldise müraorgia keskelt vaid katkelisi fraase: «veendunud imbetsill», «Löö pihku!», «Elu! Sperma!»...

Sellega tahan ma öelda, et metal-kultuuri klassikaliste kaanonite foonil on Necro Strike vahepealsele nimemuutmisele vaatamata ikka kontseptuaalses mõttes paras punk. Postmodernistlikul ajastul, kuhu metal ise laiema nähtusena veel päriselt jõudnud ei ole ja ega vist jõuagi, tuleks seda võtta puhta komplimendina. Klassikaline traadikultuur, see «tõeliste» meeste «tõsine» asi, iroonia mõistet sama hästi kui ei tunne, eneseirooniast rääkimata.

Metal on kultuurinähtusena peaaegu sama tõsine kui gospel, tehtud tähtsa näo ja suure sisemise veendumusega. Üle kõige kardab «karme» saunde ja teemasid ning «karmi» imagot vahendav metal naeruväärsust ehk kvaliteeti, millest Necro Strike on teinud mänglevalt oma firmamärgi.

Necro Strike’i puhul ei tähenda postmodernsus niivõrd metal’i segamist teiste stiilidega kui iroonilise distantsi kasvatamist enda ja žanri seni poolnormatiivsena kehtinud traditsiooniliste stereotüüpide vahele.

Kui metal-muusika sõnalises pooles on juba aastakümneid diletantliku pealehakkamisega tegeldud nii metafüüsika, mütoloogia, religiooni, psühholoogia kui sotsiaalpoliitikaga, siis Necro Strike pakub end publikule lihtsalt kui seltskond elurõõmsaid perverte. Ja see on mu meelest ääretult sümpaatne.

Brutalistid on käiku vahetanud

«Red Is Out» on Necro Strike’i esimene korralik album. Varasemad, alates ametlikust debüüdist «Mulla hõng» (2002), olid kõik ühel või teisel moel low-tech-demoplaadid. Seekordse puhul võib rääkida korralikust produktsioonist (salvestas, miksis ja masterdas Tauno Napritson), mis toimib ilmselt veel pikka aega Viljandi metal-skeene peamise visiitkaardina.

Aastaid stiilset mudasagedustel vana kooli death metal’it viljelnud ning siis vahepeal vikati nagisse riputanud ja mõnda aega nime all Obikas edukalt stoner’it suristanud Necro-meeskonnale ei tähista uus plaat üksnes tagasitulekut raskema stiili juurde, vaid osaliselt ka uut kvaliteeti ja pisut teisenenud stiili.

Avatud meel ja lahtine käsi

Juba plaadi avasekundid teevad selgeks, et uue mängu nimi on grindcore — see raskema traadi alavooludest üks nõudlikumaid, sest eeldab head solisti ja väga head trummarit. Necrol, julgen väita, on need mõlemad käepärast.

Iga aastaga üha edasi arenenud löökriistamees Ringo Tipp on viinud oma mänguoskuse peaaegu rahvusvahelisele tasemele. Koos bassist Jaak Tihasega moodustab ta rütmigrupi täpse ja kompromissitu kompressori, mille olemasolu avab loodetavasti ukse veel paljudele uutele ja ilusatele asjadele grupi loomingus.

Kitarrist Märt Märtsin näib avatud meele ja lahtise käega keevitajana, kes ei karda grindcore’i tasakaalutusasendist otsekui tühjusse kukkuvaid kitarrikäike. Küll aga vajab ta vähemalt kontserdil helipildi üldise massiivsuse eesmärgil enda kõrvale veel ühte kiire käega kirvemeest.

Uue plaadi ja eriti just viimase kontserdi suurim positiivne üllatus oli allakirjutanule solist Juhan Nöps, kes on arendanud oma seni suhteliselt keskpärased vokaalsed võimed täiesti uue kvaliteedini. Ta suudab nüüd laulda ja karjuda eri registris, fraseerimine on muutunud tunduvalt nüansseeritumaks ning madala jorina hulgas pistavad pea välja ka kõrgemad noodid.